Pereisa Logan on suremas ning kõik tema lapsed (ja mõned teised) annavad oma parima, et tema firma endale saada. Sellest kirjeldusest lähtuvalt võib oodata palju koosolekuid ja äriterminoloogiat, aga sarja võlu peitub rohkemas kui keerulistes sõnades ja poliitilistes manööverdamistes.


„Pärijad“ uurib inimestevahelisi suhteid võimu ja raha kontekstis. Isa Logan paneb oma lapsi enda armastuse nimel võitlema, peibutades kord üht, kord teist firma pärimisega. Sari uurib ka seda, kuidas muudab võim inimeste suhet maailmaga. Peategelased elaksid justkui teises universumis, kus kellegi „tapmine“ tähendab tema vaeseks tegemist ja igal vestlusel on oma „nurk“ (näiteks kui ühe tegelase lähedased on tema enesetapukatse tõttu mures, on tema mures selle pärast, kuidas tema olukorda võidakse ära kasutada). „Pärijad“ uurib dünastiaid, mineviku vägivalla olevikku kestmist ja seda, kui kaugele on inimesed valmis turvalisuse ja armastuse nimel minema. Peategelased on objektiivselt halvad inimesed, keda me ei suuda vihata, sest me mõistame neid.


Sarja taustamuusika on imeline ja ma garanteerin, et avatiitrid jäävad igale vaatajale pähe kummitama. Ka režii on tähelepanuväärne. „Pärijad“ võtab šnitti dokumentaalsaadetest, tihti jääb tunne, nagu kaameraoperaator ei teaks, mis tuleb järgmisena, nagu tegevus toimuks reaalajas. Vaataja näeb mitmeid stseene, kus sõidetakse mustades autodes eralennukiteni, kus toitlustajad teevad pulmapeo suupisteid, ainult selleks, et hilisemas stseenis näha teisi töötajaid kottide kaupa ülejääke ära viskamas. „Pärijad“ on väga stiilne ja see stiil on viimistletud realism.


Ma ei saa lõppu mainimata jätta, et „Pärijad“ on ka naljakas. Tegelaste sõnamängud, absoluutne enesekindlus ja dramaatilisus loovad mitmeid absurdseid olukordi ning poliitiline satiir on nii tipptasemel, et on tihti masendav.

Succession’i“ neljas hooaeg hakkab ilmuma 26. märtsil.