Nimelt, Reaali bioloogiaõpetaja Erkki Otsman on ammu tuntud enda säravate šansooniesituste poolest. Möödunud aasta lõpus ilmunud värskelt albumilt („Chanson & Tango“) saab aga lisaks vanadele prantsuskeelsetele lemmikutele kuulda ka särtsakaid argentiina tangoviise.
Möödunud sajandi keskpaiga laulud viivad kuulaja kohe otsekui mustvalgesse filmi. Ka helikeelelt mõjub plaat filmimuusikapäraselt – uhked akordioni- ja keelpilliharmooniad paistavad endale taustaks suisa nõudvat traagilise saatusega peakangelase siseheitlusi. Kohvikustseenid, juhuslikud kohtumised... See on tõeline maiuspala nostalgilise kalduvusega kujutlusvõimele.
Album koondab eneses väga mitmes mõttes eripalgelisi lugusid, seda nii keele (prantsuse, hispaania, eesti) kui ka meeleolu poolest. Lugude järjestus plaadil mängib seda kontrasti (ilmselt teadlikult) suuremaks. Enam-vähem üle ühe vahelduvad melanhoolsemad ja rõõmsamad või lihtsalt särtsakamad lood. Kooslus mõjub nõnda pigem ideekogumi või playlist’ina, mis ta ka õigupoolest on – plaadikirjelduse kohaselt on tegemist valikuga muidu kontsertidel kõlanud lauludest.
Muutlikkus ja kontrastiderohkus avaldub ka lugudes enestes. Keskmisest peolaulust mahub nendesse esitustesse hulga suurem emotsionaalne amplituud, nukrast mõtisklusest ulja ja kelmika hüüatuseni. Kui soovitada plaadilt kuulamiseks konkreetselt ühte lugu, siis minu lemmikuks jäi elurõõmus ja tempokas „Qu’est-ce qu’on attend pour être heureux“ (eesti keeli siis „Mida me ootame, et õnnelikud olla“) – sombuses jaanuarikuus ümisemiseks päris kohane kaaslane.