10. Radiohead
Tellisin kunagi Terminal Records’is cappuccino ning sellel oli peal Radioheadi logo. Antud hetkel mõistsin, et ansambli logo on tõepoolest vägagi groteskne. Ühtlasi jõudsin arusaamani, et grimassiga karu on midagi, mis ei sümboliseeri üldse Radioheadi muusika olemust. Voolava loomuga lood ei haaku üldse teravajoonelise ning intensiivset pilku (death stare) omava logoga.
9. Depeche Mode
Depeche Mode’il on ansambli nimepõhiseid logosid mitmeid, kuid minu arvates üks ikoonilisemaid on suurtähed D ja M punase roosiga. Selle leiab ka bändi teemalise baari eest Voorimehe tänavalt. Esialgu albumi „Violator“ kujundusel esinenud roos sai tuntud sümboliks. Küll aga ei oma lill eraldiseisvana tähtsust Depeche Mode’i esindamisel, selle töö teevad ära ikkagi initsiaalid. See-eest on roosiga “DM” kindlasti kõige pilkupüüdvam ansambli eri logode seas.
8. Pink Floyd
Prismat läbiv valguskiir on kahtlemata eelmise sajandiga läinud üle füüsikaliselt nähtuselt visuaalile, mis seostub kohe ansambliga Pink Floyd või albumiga „The Dark Side of the Moon“. Loomingulisuse või sisulise huvitavuse mõttes pole logo teiste seas otseselt väljapaistev. Seda tõestab, et prismad logodena on kasutusel paljudes kohtades, näiteks Prisma toidupood või Rocca al Mare Kool. Küll aga see oma olemusega, mis on tasakaalukas ja üldjoontes ikkagi välimuselt meeldiv, tagab, et kujundus töötab pea igas meediumis.
7. David Bowie
Tahtlikult või tahtmata on Bowie puhul kahtlemata tema „logoks“ kujunenud tema enda nägu. Tegu on tegelaskuju Ziggy Stardustiga, mis sageli esineb ka lihtsalt sinipunase välguna. Küll aga väheste artistide puhul on portree just see, mida logona tarvitatakse. Rõhuasetus liigub kostüümidele ja tegelaskujudele, artisti näo äratundmisele. Bowie Ziggy kostüümis jäädvustamise puhul on märkimisväärseim Warholi loomingule omane serigraafilisus ning pop’ilikkus.
6. The Velvet Underground
Andy Warholi lainetel jätkates on väga cattelanilik pakkuda albumi kaanele kujutist banaanist. Samas on lihtne vorm tabav ning oma loomult haruldane. Otsene seos ansambliga justkui puudub ning üksik banaan valgel taustal äratab vaatajas küsimusi. Tolleaegne The Velvet Undergroundi mänedžer Warhol kujundas uuele albumile illustratsiooni, mis oma seksuaalse alatooniga isegi põhjustas kohtumenetlusi. Võib sõnastada, et tegu on mõnes mõttes banaalsusega.
5. Aphex Twin
Ühel minu sõbral oli valge kampsun, mille külje peal oli antud logo. Algul ma isegi ei saanud aru, et tegu oli Aphex Twini logoga. See mõnes mõttes tõestas kujunduse universaalsust ja tagasihoidlikkust. Sageli arvatakse, et abstraktse kujundi inspiratsiooniks oli A-täht. lähemalt vaadates võib isegi arvata, et sümbolis peitub ka “T”. Samas on kujundil ka revolvri olemus. Tõenäoliselt kõige pöörasema analoogiana võib tuua LOT lennufirma logo.
4. Joy Division
Tegu on ilmselt pildiga, mis sobib antud 10 logo seast kõige paremini T-särgile. „Unknown Pleasures“ albumi kujundus sai pea koheselt bändi sümboliks. Minimalistlikud graafilised jooned kujutavad raadiolaineid, kuid võiksid sama hästi kujutada ka näiteks mäestikku. Kuigi lugu antud albumil ei esine, on logol tugev seos looga „Transmission“, kus Ian Curtis laulab: „No language, just sound, that's all we need know / To synchronize love to the beat of the show.“
3. Molchat Doma
Molchat Doma (Молчат Дома) peamiseks sümboliks neid kuulama hakates oli nende 2018. aasta albumi „Этажи“ („Korrused“) kujundusel olev brutalistlik ehitis. Oma olemuselt ühtis see väga sellega, kuidas kõlas ansambli muusika minu jaoks. Logo näib algul kohati abstraktne, samas on sõnad „Molchat Doma“ sellel täielikult loetavad. Geomeetriline kujundus haakub albumikujunduse ehitisega ning spetsiifiline font annab edasi Molchat Doma post-punk esteetikat.
2. Bauhaus
Bauhaus on ansambel, mis häbita võttis inspiratsiooni 1919. aastal asutatud kunstiinstituudist Saksamaal: kunstikool Bauhaus. Kusjuures oli ansambli nimi algul Bauhaus 1919. Antud logo on ka sama esialgse Bauhausi omaga. Nii kunstikooli kui ka ansamblit ühendab funktsionalistlik imago. Bauhausi muusikat on kirjeldatud kui midagi sünget ja psühhedeelset. Sellise muljega ühtib hästi pea abstraktne geomeetriline logo, mis kujutab tuima näoga isikut.
1. Stereolab
Õndsameelse muusikaga ansambel Stereolab kasutas oma 1991. aasta debüütalbumil Šveitsi kunstniku Antonholz Portmanni 1970. aasta koomiksi „Der tödliche Finger“ („Surmav sõrm“) peategelast. Tegelane, kes sai Stereolabi liikmete poolt nimetatud Cliffiks, esines veel (oma olemuselt küll veidi varieerudes) ansambli varajaste albumite kujundustel. Vabakäelise joonega kujutatud Cliff esineb ideaalselt nii ansambli muusikalist olemust kui ka on lihtsalt meeldejääv ja üllatavalt kaasaegse illustratsioonilise võttega logo.
Lotta Mii Hasa 139A