Õhetav õunake
Kõrgel smaragdlehtse viljapuu tihedal võral
punapõskne õunake rippumas haljal oksal.
Hetkeks süttib lootus: ehk langeb õunake ise,
siis kukutaks ta otse mu sülle tuule hell vise.
Lootus see kaob, kuis raugeb tugevam iil,
kraapides südant otsekui terast kriibiks viil.
Päevake hiljem saju järgses rajus taas ta vapub,
siis viljake kastepärlite ehteis südamesse kipub.
Siiski olen veendunud, et just minule ta õhetab.
Ta edasi tagasi kiikudes justkui mulle lehvitab.
Ta lehtede vahele nagu ujedalt lossi varjatult,
haljatele müüridele tuuled tormi jooksevad kartmatult.
Saab see kera kuldjas ja kaunis kord mulle
või paiskab saatus armutu julm mu ihad tulle.
Ehk viimaks paistab soodsalt ka õnnistav kuu,
andes halastuse, mida keelab too vägev viljapuu.
– Fagaddahaia
Mu hing ihkab kuulata, teada kõike su kohta,
Tahan olla osa sinust sest sa oled osa minust
Sa tead kõiki ja kõike minu ümber
Ja mina sinust vaid poolt sinu hinge.
Sa elad kahte elu ja mu unistus
Oli murda läbi müüride kui tulistus
Kuid sina läksid
Mind ootama jätsid
Keegi ei kuulnudki kunagi minust
Ja mina seletasin kõigile sinust
Ma tean, et tunded olid sul kui vaatasin su silmadesse
Kuid need tunded uppusid siia külmadesse ilmadesse
Sa tähendasid mul nii palju,
Kõik näevad mu langemist kaljult
Polnud piisavalt tähtis ma sulle
Et hüppaksid päästma mind lumme
Ma võin olla päike,
sa võid olla kuu.
Ma võin olla leht,
sa võid olla puu.
Sa võid olla kuld,
ma võin olla hõbe.
Näita mulle tuld
ja ma olen su sõber.
– Stella
Kallistus
Minu kallis, kallis musipall
Süda
Sinu embusesse peitu poen ma
Kui elu karm, kui elu hea
Sooja pehmesse kaissu,
Kus turvaline on ja hea
Matad mind endasse
Ühte suurde kallistusse
Kõik muu ümbert mul kaob
Jääb vaid üks tunne
Üks mõte
Üks isik
Uni peale tuleb
Oih, magama vist peaksin
Ei taha
Tahan olla sinu soojas kaisus
Selles ühes hetkes
Et see kunagi ei lõpeks
Pea vajub
Ei vaju, ma jään
Jään sinu juurde
Sellesse suurde kallistusse
Hingematvasse kallistusse
Mis kogu maailma endasse neelab
Pea vajub õlale
Pehmele, mugavale õlale
Soojale, toetavale õlale
Nii mõnus on
Oih, ma vist ikka jään siia magama
Aga sinu kaisus on see okei
Sinu kaisus on kõik okei
Head ööd
Ma nüüd lahkun
Lahkume koos
Lendame unenägudemaailma
Ühes
– Apelsin
sa ootad teda,
huvitav keda?
see pikk brünett
kel peas barett.
ta kirjutab sulle
aga mitte mulle.
kuid miski juhtus
ja suhe luhtus.
see olin mina
mitte sina
kuid eksimine inimlik
kuid nüüd kõik kuidagi imelik.
sa ära heida meelt
ning ära kaldu teelt.
ta varsti taas on sinu
kuid mitte minu
– mina
Sina
Oled nii kaunis Sa,
tahaksin öelda ma.
Kui lähedal oled,
mul julgust enam pole.
Kuidas öelda et Su´sse armunud olen,
ilma et öeldaks et olen ma tobe?
Äkki tunned Sa sama,
aga seda öelda ei taha?
Läksin Südame apteeki ja ostsin vitamiine,
vanaema küülik Berta on juba kuu aega tiine,
puna-roosa kaup täitma hakanud on poevitriine,
paar oravaid kurameerib mööda elektriliine.
Mu sees ja ümber tänavu on kõik nõnda labiilne
räägivad sõbrad armastusest ja see hetk on stiilne.
Eks ole me kõik ootamas üllaid tundelaviine,
on see tahtmine määratudki olema naiivne?
Peab tõdema - järjekordne ootus oli fiktiivne.
On selles ilmas ikka piisavalt alternatiive?
Kodused
Istun, kõlab jutukõmin, naerulagin, millest märjad on silmad.
Lõpuks ometi tunnen jälle.
Tunnen, et kuulun. tunnen, et klapib.
Kõik inimesed triivivad sulavees,
ent meil sama suund on veel,
kuni enam ei ole,
aga praegu see mõttevälgatus ei peata mind.
ei peata meid, ei peata teid.
Toetudes õlgadele, mis ühtlase hingamisega valu leevendavad,
panevad tundma mind kui kodus,
Külm pargi pink.
Külmad käed mu põskedel.
Tuuleiil, mis meie ümber tugevneb,
siis jälle taandub.
Üksik vihmapiisk langeb su juustesse,
seejärel juba mitu minu omadesse.
Kauguses nagu kuulduks äikest.
Kõik on tühine,
sest oled sina ja olen mina --
seisak keset pöördeliselt segast tundi.
Igatsus eilsest on kadunud,
sest oleme kui üks täht,
kokku seotud tugevalt
nagu poleks rohkem midagi,
ainult tunne, et kõik on meile.
– A. A. Leibassalu
Armuda nii kõvasti
jumaldada nii võikasti
peab olema võimatu
kuidas oled nii võitmatu
mu arm et põlvili mu viid
vaid kurtes: palun; või uurides: nii?
see ei saa olla
minu ellu võib miskit sellist tulla?
ei. ei saa ju ometi nii lihtsalt
nii ilmselgelt, nii pilkavalt
tuua mind oma ette
kuis piidleksin vette
maailma saladusi otsides
sina mu pilku vastates
ära itsita ja naera nii
sest puhken nutma kohe siin
nii ilus on su hing
ja see teotamata siiruse pind
– Dion
Päev mil läksid
Voodi mu toas nii tühi nüüd näib,
kuhu su keha ja hing nüüd jäi,
kaugelt sind uurin, vaatlen ja näen,
liiga aeglaselt liigub iga päev.
Su käte soojust oma ümber ma ei tunne,
su jalajäljed kadusid lumme,
kui mu juurest sa kõndisid ära,
edasi liikuda sust oleks veel vara.
Kaua veel võib neid pisaraid nutta,
kaua veel võib neid tundeid tunda,
pole sust enam midagi jäänud,
kõik rajad koos oleme läbi käinud.