5. Kaelkirjak
Maailm oleks palju parem paik, kui kõik loomanimetused oleks loodud sama loogikaga nagu sõna „kaelkirjak“. Siinkohal mõned minupoolsed näited:
kilpkonn – kilpkirjak
sebra – hobutriibik
tiiger – vurrtriibik
koer – sabalipak
kass – vurrnäugur
4. Silmakirjateener
Mulle jääb igaveseks arusaamatuks, miks kasutatakse estonglish-likku vormi „hüpokriit“, kui eesti keeles eksisteerib selline suurepärane sõna, nagu seda on silmakirjateener. Kuigi sõna tähendus kulub igapäevases kõnekeeles marjaks ära, siis sõna formulatsioon paneb kukalt kratsima. Mis asi on silmakiri? Kuidas seda teenida saab?
3. Taristu
Maailmas on kahte sorti inimesi: need, kellele meeldib sõna „taristu“, ning need, kes seda südamest põlastavad. Nagu artikli pealkirjast järeldada võib, kuulun mina sinna esimesse inimgruppi. Esiteks on taristu suurepäraseks näiteks uudissõnade heast integratsioonist kõnekeelde. Teiseks tekib minul sõnaga „taristu“ kohene assotsiatsioon mesitaruga. Võrdlus infrastruktuuri ning funktsiooneeriva ja praktilise mesitaruga, mis on alati sumisevate mesilaste askeldamist täis, tundub vägagi sobiv.
2. Ilmselge
Kuigi Eesti ilm reeglina ikkagi eriti selge ei ole, suudab „ilmselge“ siiski väljendada täielikku ning kosutavat kindlust.
1. Nojaa
Lihtsuses peitub võlu. Paljud on kindlasti juba tuttavad „nojaa“ nõbu „nonii“ värvikusega. Ka „nojaa“ on ülimalt mitmepalgeline. Nojaa võib olla nii kinnitav („Nojaa, muidugi“), kahtlev („Nojaa, aga…“), möönev („Nojaa, tehke kuidas tahate“) ja palju muud. Eelkõige peegeldab nojaa aga eestlaslikku pessimismi: „Jah, ma see võib tõesti nii olla, aga see ei meeldi mulle.“ Pole midagi paljuütlevamat, kui sügav ohe, „Nojaaa…“ ning mõtlik pilk kaugusesse. Ega ilmaasjata öelda, et keel on rahvusliku identiteedi alus ning „nojaa…“ on kahtlema sama oluline osa eestlusest kui laulupidu, must leib ja laitmine.