Anna Frederika Tiivas 144.b
Marit Jesse 144.c
Küsides eestlaselt küsimust „Mis ühendab sind Eestiga?“, on vastus muuhulgas tihti meie kallis keel. Eesti keel on meie identiteedi selgroog ning võrdlemisi pika ajaloolise mälu kandja. Hando Runnel on ilusti öelnud: „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust.“ See mõte peegeldub meie trükisõna koidikul, mil esimesed eestikeelsed usutekstid panid aluse eestlastele kui kirjarahvale.
Me oleme kõik kindlasti mitu korda kirjanduse tunnis kuulnud fakti, et esimene osaliselt säilinud eestikeelne trükis ehk Wanradti ja Koelli katekismus ilmus Wittenbergis 1535. aastal. Tänapäeval on tänu kirikuloolase Wilhelm Jannaschi 1958. aasta põhjalikule uurimusele Lübecki reformatsiooni ajaloost teada veelgi varasema eesti keelt sisaldava trükise olemasolu aastast 1525. Üleriigiliselt on senini tähistatud kolme suuremat eesti raamatu aastat. Esimene neist toimuski 1935. aastal, mil tähistati esimeseks eestikeelseks raamatuks peetud usuõpetuse käsiraamatu ilmumise 400. aastapäeva. Teist eesti raamatu aastat tähistati aga – seekord uute teadmiste põhjal – eestikeelse raamatu 450. sünnipäevana 1975–1976. Kolmas tähistus algas 2000. aasta jüripäeval ehk 23. aprillil ning kestis aasta aega. Seda tähistati rahvusvaheliselt: lisaks Eestile ka Austraalias, Kanadas, Leedus, Saksamaal ning Soomes ja Ungaris – see näitab, et ka eestlaste kogukonnad välismaadel tundsid tugevamat ühendust meie rahvuskultuuriga. Kolmas eesti raamatu aasta algas eelmise aasta 30. jaanuaril, eesti kirjanduse päeval, ning lõppes emakeelepäevaga 14. märtsil.
Emakeelepäev, 14. märts ehk Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev on pühendatud eesti keelele ja selle püsimajäämisele. K. J. Petersoni peetakse üheks esimeseks eesti luuletajaks, eesti rahvuskirjanduse loojaks ja esimeseks eesti kirjanikuks, kuigi ta sündis 1801. aastal Riias ning veetis enamiku oma elust seal. Eesti juured oli ta saanud isalt, kes oli pärit Viljandimaalt. Ametlikuks tähtpäevaks tunnustati emakeelepäev 1999. aastal. Seda tähistatakse erinevate ürituste, võistluste ja näitustega, millest üks tuntumaid on alates 2008. aastast Vikerraadio e-etteütlus. Sel puhul tegime märtsikuu lehte intervjuu meie kooli eesti keele õpetajatega, kesaitavad hoida meie armast eesti keelt.
Kuidas ja miks otsustasite saada eesti
keele õpetajaks ning mis on selle töö
juures Teie jaoks kõige toredam osa?
Reet Varik: Mõte õpetajaametist meenub üsna varasest lapsepõlvest, kui kodus kapiuksed kriidiga täis kirjutasin ja teisi pereliikmeid õpilasteks kehutasin. Oma töös meeldib mulle see, et näen oma silmaga nii toredaid muutusi. Eriti naudin põhikoolis (uskumatu, eks?) õpetamist, sest seal on hästi näha õpilaste arengut 5. klassi pisikesest lapseraasust 9. klassi asjalikuks nooreks inimeseks on väga võluv. Õnneks on elu mind hellitanud ja juhtinud aastate vältel kokku nii andekate ja ägedate noortega, kes oma mõttemaailma ja väljendusoskusega vaimustavad. Eesti keele puhul meeldib mulle vist enim sõnavara, bakalaureusetöögi tegin uudissõnadest. Ning vahva on mu töös veel see, kui noored hakkavad ise põnevaid keelenähtusi märkama. Mul on telefonis muljetavaldav kogu õpilaste saadetud kuvatõmmistest, millelt võib lugeda mingit huvitavat keelemängu, naljakat viga vms.
Anu Kell: Õpetajaks sain suuresti tänu juhusele, minu soov oli pigem saada ajakirjanikuks, õpetajatöö peale ei mõelnud kohe üldse. Õpingute ajal toimunud praktikatundides, tajudes õpilaste huvi ja säravaid silmi, hakkas tasapisi tekkima arusaam, et see töö võiks olla minu jaoks rõõmupakkuv. Ja praegu ei kujuta ma ennast ettegi tegemas mingit muud tööd, sest eesti keele ja kirjanduse õpetaja töö on loov ja vabadust pakkuv, mis on minu jaoks väga oluline.
Rõõmu teeb, kui tajun, et õpetatavad teemad ja/või raamatud, mis mind ennast väga vaimustavad, kajavad huvina vastu ka õpilaste silmades/hinges. Kui õpilased huvituvad keele, kirjanduse ja kultuuriga seotud probleemidest, kui tunnis tekib arutlus mingite teemade kohta ja kui õpilased tulevad rõõmuga kaasa erinevatele õppekäikudele ja teatrisse. Õnneks on mul selliseid õpilasi palju, keda siiski vaimustab ka keel/kirjandus/kultuur, kes loevad ja mõtlevad kaasa erinevate probleemide puhul – see on imetore.
Mirja Bluum: Kui olin 10. klassis, tahtsin minna vene filoloogiat õppima, kuna käisin vene keele süvaklassis ja mind köitis tohutult vene klassika. Klassijuhataja oli aga emakeeleõpetaja ja ütles, et kui minna, siis ikka eesti keelt – on iga valitsuse ajal tööd. Nii ütleski, aasta oli siis 1982. 11. klassis olin kirglik keemik, maakonna keemiaolümpiaadil sain 2. koha. Mõtlesin tollal, et lähen meditsiini õppima. Kui dokumentide esitamise aeg oli käes, viisin ikkagi paberid Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogiasse. Õpetajakutse peale ma sel ajal ei mõelnudki. Eesti keele struktuur ja kirjandus lummasid mind, nii et see oli pigem emotsionaalne valik.
Kõige toredam osa õpetajaametist on see, kui näen, et raamat, mida tunnis arutame, puudutab ja läheb korda. Kui noor inimene kirjutab luuletuse ja tahab mulle seda näidata.
Kristi Koit: Õpetajana hakkasin juhuse tahtel tööle juba enne ülikooli. Seega neljandal kursusel (meie ajal vältaski minimaalne õpe viis aastat), kui meie õppejõud, ühtlasi Reaalkooli õpetaja Raivo Kuusk andis teada, et otsitakse eesti keele õpetajat, sain aru: miks mitte sel teel jätkata. Nii istusingi mõni nädal hiljem direktor Mart Kuurme kabineti ukse taga ja pakkusin end välja nagu Raja Teele.
Õpetaja-ameti toredamad osad varieeruvad aastate lõikes palju. Aga üks teadmine onjäänud: vaatamata kõigele on sel ametil üllatavalt palju vabadust – ja kus on vabadust, seal tunnen end hästi.
Millist viimase kolme aasta jooksul ilmunud Eesti autori raamatut soov itaksite meie kooli õpilastel kindlasti lugeda?
Reet Varik: Kõige värskem soovitus on„Tõe ja õiguse“ 100. sünnipäeva puhulilmunud rikkalike kommentaaridega trükk. Tammsaare on igal ajal hea. Urmas Vadi „Kuu teine pool“ ja Tõnu Õnnepalu „Õhtupäike väikestel majadel“ on mind köitnud, neid julgen samuti soovitada.
Anu Kell: Mehis Heinsaare „Kadunud hõim“ oli üllatavalt mõjuv ja hingepugev. Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“ oli huvitav ja kaasakiskuv lugemine. Laur Lomperi (alias Tõnu Oja) luulekogud pakkusid ka äratundmisrõõmu paljudes tekstides.
Mirja Bluum: Urmas Vadi – lustlik ja pöörane näidendite kogu „Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee“ Kellele meeldib vihane luule – Carolina Pihelgase luulekogu „Ikka veel“ Midagi ilusat nii sõnas kui kujunduses – kolmas trükk luulekogust „Marie Under. Lauluga ristitud“ Põhikooli rahvale – Kristi Piiperi „Sul on 24 tundi aega“.
Kristi Koit: Sõna „kindlasti“ kasutaksin pigem juba mõtetes settinud, see tähendab ajale vastu pidanud teoste kohta, mistõttu kipun armastama vanemaid raamatuid . Nii et kui mõelda , mis praegusest kirjandusest tulevikus oma elu edasi elab,siis soovitan Rooste ja Ehini luulekogusid.
Aga konkreetseks minnesjulgustanlugema Mehis Heinsaart, nt „Kadunud hõim“ või siis praeguse teksti kirjutamise ajal just ostetud „Eesti keelde sukelduja“. Ja kui juba mütoloogiliseks läks, siis Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajatele“.
Milline on Teie meelest kõige ilusam eestikeelne sõna, fraas või lause?
Reet Varik: Onomatopoeesiast pakatav eesti keel on imeilus: helisema, vulisema, sahisema.
Anu Kell: Emakeel ja isamaa – nii sisuliselt kui kõlaliselt kõige ilusamad sõnad. Igasugused keelemängud on huvitavad, näiteks lause „ROOGI LAUDA KANDIS“ on täiesti kahetähenduslik, kui lugeda II või III vältes.
Mirja Bluum: Ema – see on nii avar, takistuseta, lai ja lõpmatu. Seda sõna saab nii kaua hääldada, kuni õhk otsa saab. Parimat häälikukombinatsiooni selle sõna tähenduse avamiseks ei ole võimalik luua. Embi-kumbi – kõlab nii naljakalt, alati on see meenutanud mulle suahiili keelt, eriti kui seda sõna korrata mitu korda järjest. Selles on midagi ürgset ja loitsulaadset. Lumm – nagu gongide kõla, nagu tiibeti palve. See on ümin sinu sees, kui midagi erakordset koged.
Kristi Koit: Mererand, vabadus, helisema. Võib-olla homme pakuksin juba teisi sõnu. A lates esimestest eestikeelsetest trükistest kuni tänapäevaste raamatute ja e-etteütluseni elab keel edasi tänu inimestele, kes seda kasutavad, loovad ja õpetavad. Meie õpetajate mõtetest kumab läbi armastus sõna vastu ning usk, et keel ja kirjandus suudavad noori puudutada, inspireerida ja kujundada. Emakeelepäev ja Eesti Raamatu Aasta tuletavad meile meelde, et eesti keele hoidmine ei ole ainult pidupäeva ülesanne, vaid igapäevane vastutus ja rõõm. Just nii püsib meie keel elus ka järgmiste põlvkondade jaoks.