Kas oled vahel mõelnud, et tahaks minna teatrisse, kuid ei tea, mida ega kuhu vaatama? Õnneks leidub lihtne lahendus – selle artikli lugemine! Kui oled soovinud kaasteatrihuviliselt kuulda muljeid ja soovitusi, siis oled õiges kohas; kirjutan mullu nähtud teatrilavastustest, oma vaatamissoovitustest ning ka üldmuljetest.

Kuidas ka ei prooviks, ülevaade viieteistkümnest erinevast lavastusest ei mahu siia kuidagi. Niisiis olen valinud viis lemmikut, mis olid kas kaasahaarava loo, meeliülendava esituse või muu omapäraga märkimisväärsed, millest kirjutan täpsemalt. See ei tähenda, et ma teisi ei soovitaks. Vastupidi, ma loodan, et lähete vaatama ka VAT teatri „Fausti“ ja „Kullervot“, Musta Kasti lavastust „Lilli“ ja muudki head! Kirjelduste kõrvale on lisatud ka tabel minu mullu nähtud lavastustega, et teaksite, milliste lavastuste seast valikud pärinevad. Kuid pikema jututa, vaatame nüüd aasta 2025 tippviisikut!

1. „Lehman Brothers“

Teatrihuvilistele võib-olla oodatuna on esikohal Draamateatri „Lehman Brothers“. No tõesti, see lavastus oli ikka meisterlikult kokku pandud. Oma nelja tunni ja kümne minutiga kuulub ta pikkuselt juba samasse klassi nagu „Vend Antigone, ema Oidipus“, kuid hoiab vaatajat kaasas kogu etenduse vältel. Kolme meisternäitlejaga – Guido Kanguri, Mait Malmsteni, Priit Võigemastiga – antakse elusa muusika saatel edasi ülikuulsa Lehman Brothersi panga lugu, mis ulatub 19. sajandi keskpaigast 21. sajandi alguseni, alustades selle asutajate, vendade Lehmanite saabumisest Ameerika mandrile, jõudes panga 2008. aastal majanduskriisis pankrotistumiseni.

Kuigi nõnda kirjeldatuna võib kõlada lavastus nagu majandussuuna õppekäik, on lugu ikka väga palju enamat kui panga teke ja hävimine. Just see inimaspekt, mis käib kaasa uuele maale saabumisega, seal ettevõtte loomisega ja muutustega kohanemisega – see jättis sügava ja kauakestva mulje. Need hetked, kui algsest kolmest vennast Lehmanist pole kõik ühel arvamusel, mida ettevõttega teha või algsed vennad hakkavad ükshaaval surema või peretraditsioonid hakkavad kaduma järgnevate põlvkondade seas, on hetked, mis teevad selle lavastuse vaatamisväärseks absoluutselt kõigile. Kohati võib küll piletite saamisega probleeme tekkida.

2. „Monoliit Estonia“

No kust isegi alustada... Võrreldes „Lehman Brothersiga“ on tegu täiesti teistsuguse teatrimaailma nurgaga, ent kuidagi on suutnud Von Krahli Teater koostöös elektron.art’iga luua ühe ainulaadse ja absurdse teose, mis on jätnud mulle uuendatud vaatepildi teatrikunstis võimalikust. „Monoliit Estonia“ on lugu, millest kuigi palju kirjutada ei saa, kuna see kaotaks oma mõju, kuid luban kõigile lugejatele, et see on igati väärt vaatamine. Teatrilehelt lugedes suurt aimdust ei saa, milline selle sisu võiks olla. Vaid Von Krahli kohale minnes hakkavad lahti rulluma salaoperatsioonid, mis meie ümber igapäevaselt Tallinnas toimuvad.

Ajas muutuv lavastus „Monoliit Estonia“, nagu võite ka teatrilehelt lugeda, on rangelt võetuna lugu Tegevusselts Laevukesest, kes on võtnud eesmärgiks abistada kõiki, ka neid, kes abi pole küsinud. See viib totrate ja humoorikate tulemusteni, millega kaasatakse nii linnaruum, publik, kuulsused ja ka politsei, kuid kuidas täpsemalt, selle jätan teile avastamiseks. Rääkides mingist loost kaasavõetavast tarkusest, tundest või mõttest, siis mulle jäi külge uuenduslik olemine: elektron.art’ile on omane minna vastuvoolu klassikalisele loomingule ja selle lavastusega on see õnnestunud. Kindlasti avab see lavastus vaataja silmad sellele, mis on võimalik, kui vaid proovida.

3. „Tähemõrsja“

Kahjuks on „Tähemõrsja“ oma aja juba ära elanud, nii et seda enam vaatama minna ei saa. Need lugejad, kes aga juhtusid seda nägema, loodetavasti nõustuvad, et tegemist oli millegi kordumatuga, mida mujal kogeda ei saa. EMTA 32. lennu diplomilavastus, mis etendus möödunud suvel juulist augustini Vabaõhumuuseumis, oli erakordne mitte ainult toimumispaiga, vaid ka algusaja pärast: etendus algas enne päikesetõusu! Võin kihla vedada, et teist sellist ei oska keegi nimetada. Etendused, kus augusti alguses ise käisin, algasid vastavalt pool viis ja viis hommikul. See tähendas ka, et kohale jõudsin esimesel korral viimase ööbussiga, teisel korral aga rattaga. Mõlemal korral oli taevas selge ja pean ütlema, et esimest korda kogeda suvist Tallinna säärasel kellaajal oli juba iseenesest võrratult kaunis elamus.

Vinge oli ka see, et teatri nimel ennast öötunnil soojast voodist välja ajanud rahvast oli kogunenud korralikult. Mida me aga täpselt nägime? „Tähemõrsja“ oli esmanägemisel ikka tõeliselt segane suveöö unenägu: sisu oli keeruline hoomata, kuna regivärsis esitatud hantide ja manside folkloor polnud mulle just kõige tuttavam värk. Küll aga sai kavalehe lugemisega ja teise etendusega juba märksa selgemaks, kuidas väikeste lugude kaupa jutustati maagilistest hiitest, ootamatutest soovahetustest, sünnist, pulmadest, sõjast ja surmast. Sisust tähtsamal kohal tundsin ma aga esitusvormi: värvilistes maskides ja hõlstides ringi jooksev hõimurahvas tegi regilauluesituste vahele pealtvaatajatele oma häälitsuste ja miimikaga ikka igasugust nalja. Sattusin ka ise tembu ohvriks, kui puu otsast langetati nööriga komm rahva sekka ning seda haarama hakates tõmmati see tagasi üles ja visati hoopis millegi multšilaadsega.

Teekonnaga Vabaõhu muuseumi sissepääsust mereni said jutustatud olulisimad osad inimeseks olemisest läbi regilaulu vormi ning soome-ugri müütide. Oli äge näha vanu lugusid, mis endiselt suutsid vaatajais emotsioone tekitada ning usun, et see on üks meeldejäävamaid teatrikunsti elamusi, mida olen kogenud.

4. „Nachtland“

Kui otsite keskmise pikkusega moraalset dilemmat lahkavat lavastust ja põhjust külastada Linnateatri uut hoonet, siis „Nachtland“ on selleks suurepärane võimalus. Oma kahe ja poole tunnise kestusega võetakse käsile üks tuntuim eetiline probleem: „Kas kunst peaks olema loojast eraldatud?“ Esimene meenuv näide sel teemal on, kas Hitleri kunsti nautimine puhtalt kunsti pärast on moraalne ja just Hitleri maalist on siin loos ka juttu. Kui vend ja õde leiavad maali, siis kuidas muutub nende suhtumine pärast autori nime avastamist ning kuidas on õige säärase maaliga käituda? Kas maali võib kõrge hinna eest müüa ja mida arvab sellest venna juudist abikaasa? Eks eetikas õigeid vastuseid napib, kuid tundeid ja mõtteid jätkub lavastuses vaatajale küllaga.

Koolipoisi vaatepunktist on tegu lavastusega, millest annab imehästi retsensiooni kirjutada või mida saab tulevikus kirjandis näitena kasutada. Kuna teose põhisündmustik taandub teatud kohtades filosoofilise arutelu ees, leiab sügavamõttelist mõtteainet nii arutelust kui ka tegelastevaheliste suhete muutumise analüüsist. Kuid muidugi oli lavastus ka inimliku poole pealt köitev ja usun, et teistelegi vaatama kutsuv.

5. „1984“

„Teadmatus on jõud. Sõda on rahu. Vabadus on orjus.“ Neid loosungeid on tõenäoliselt enamik lugejaskonnast ühel või teisel viisil kuulnud. Neile aga, kes on teadmatuse kivi all elanud, on tegemist ühe kuulsaima düstoopia loosunglausetega: George Orwelli 1949. aastal kirjutatud romaan „1984“ on aastatega aina aktuaalsust kogunud, kuna tuntakse, et erinevused reaalse maailmaga on hakanud hääbuma. Sama lugu jutustab ka Noorsooteatri samanimeline lavastus, mis jättis mulle oma esitusega igati intensiivse mulje.

Kui kõik su ümber käituvad reeglite järgi ja tagajärjed nende rikkumise eest on rängad, siis mida teed, kui oled kinni süsteemis, mis jälgib igat su liigutust? Kui oled peategelane, siis hakkad, hirm põues, totalitaarsele riigile vastu. Kuidas see aga su jaoks lõppeb, jätan lugemis- või vaatamisrõõmuks. Veidi meenutas see tükk oma metallraamistikest lavakujundusega ja „klaustrofoobse“ meeleoluga mulle Rakvere Teatri „Metamorfoosi“ – eks siin leidub sarnasuse joon küll, kuna mõlemas on peategelased ühiskonna ohvritena omadega kinni. „1984“ on kahtlemata üks aktuaalsemaid ühiskonnakriitilisi teoseid, mispärast usun, et igaühel tasub see lugu läbi elada.

Ja nõnda saidki kirjeldatud möödunud aasta lemmiketendused! Loodan, et leidsid midagi endale sobivat siinsete lavastuste hulgast või siis vähemasti indu heita uuesti pilk peale eesti