Vanessa Šusta 143.b
Keeruline on leida kunstitükki, mis räägiks korraga nii rahast, romantikast kui ka riiklikust kriisist, ent teeks seda sundimatult ja kelmikalt. Pealtnäha sulnis operett „Lõbus lesk“ peidab endas küsimust „Kas armastus sünnib südamest või soodsast investeeringust?“ Kui riigi majandus sõltub ühe naise kaasavarast, muutub ka kosimine geopoliitiliseks ning abielu hakkab võtma finantstehingu ilme.
See enam kui sajand tagasi loodud lugu kõlab üllatavalt tänapäevaselt. Mainekujundus, strateegilised suhted ja avaliku kuvandi hoidmine – kõik see eksisteeris juba enne sotsiaalmeediat, ainult et šampanjaklaaside kõlisemise ja siidkinnaste sahisemise saatel. Muhedad valsiviisid ning võluvad tegelased loovad koos Franz Lehári muretu muusikaga kergemeelse tunde, ent tegelaste otsused on kõike muud kui kerged.
19. veebruaril Rahvusooper Estonia laval mängitud „Lõbus lesk“ ei olnud pelgalt üks järjekordne operetiõhtu. See oli teravmeelne ja ootamatult aktuaalne lugu sellest, kuidas finantsid, maine ja armukadedus inimesi juhivad ning kuidas nende kõige keskel püüab ellu jääda armastuse hingeline tunne. Franz Lehár kirjutas selle teose rohkem kui sada aastat tagasi, kuid Estonia laval mõjus see ootamatult värskelt.
Sageli räägitakse operetist „Lõbus lesk“ kui kergest ja lustlikust meelelahutusest. Veebruari ainuke etendus näitas aga veenvalt, et selle teose sisu on märksa mitmekihilisem. Laval avanes teravalt üks keskne teema – võimumäng armastuse sees. Peategelanna Hanna Glawari ei mõju laval lihtsalt „rikka lesena“, kelle ümber keerleb romantiline intriig. Ta on majanduslikult iseseisev naine maailmas, kus teised tegelased püüavad tema elu suunata neile kasulike diplomaatiliste ja rahaliste kaalutluste suunas. Küsimus ei seisne üksnes selles, kellega Hanna abiellub, vaid selles, kas armastus sünnib vabast valikust või surve tagajärjel. Just see sisemine konflikt annab loole eriti tänapäevase kõlapinna.
Eriliselt tähelepanuväärne oli Reigo Tamme kehastatud krahv Danilo. Tema tõlgenduses ei olnud Danilo ainuüksi sarmikas peategelane, vaid mees, kes kõnnib enesekindluse ja haavatavuse piiril. Armukadedus ei mõjunud koomilise liialdusena, vaid kujunes iseloomu sisuliseks tuumaks. Tamm mängis tegelase sisemist konflikti peenelt: väliselt bravuurikas ja kergelt üleolev, sisemiselt aga kõhklev ning oma tunnetega ettevaatlik. Uhkus ja armumise tunnistamise hirm seisid vastakuti, andes tegelasele psühholoogilist sügavust. Publik naeris, kuid samal ajal oli selgelt tajutav, et Danilo ei ole lihtsalt naljanumber, vaid inimene, kes kardab kaotada kontrolli nii oma tunnete kui ka avaliku kuvandi üle.
Etenduse huumor väärib eraldi esiletõstmist. Naljad sündisid huvitavatest olukordadest ning olid täpselt ajastatud. Komöödia ei toiminud sõnamängu tasandil, vaid kasvas välja ka tegelastest ja nende omavahelistest suhetest. See muutis nalja loomulikuks osaks dramaturgiast, mitte väljapressitud lisandiks. Publiku naer ei tulnud pingutusest, vaid äratundmisest. Eriti hästi toimisid stseenid, kus armukadedus ja diplomaatiline peenutsemine põrkusid – nii viisakad kui ka hooletult üle õla visatud fraasid peitsid endas väga inimlikke tundeid.
Muusikaliselt oli õhtu nauditav ja emotsionaalselt kandev. Helen Lokuta (Hanna Glawari) esituses „Vilja laul“ lõi hetkeks ajatu seisaku – ruum justkui avardus ja publik jäi kuulama. Hanna ja Danilo duett „Lippen schweigen“ ei mõjunud lihtsalt romantilise hitina, vaid kahe tugeva isiksuse leppimisena. Seal ei laulnud mitte kaks stereotüüpselt ja halvasti kirjutatud tegelast, vaid kaks isiksust, kes on pidanud oma uhkusega võitlema ja lõpuks lasevad armastuse tundel end üle võtta.
Renato Theobaldo (dekoratsioonid) ja Sofia Di Nunzio (kostüümid) loodud lavastuse visuaalne maailm toetas tüki temaatikat hästi. Sära ja elegants ei varjanud tegelaste sisemisi pingeid, vaid pigem tõi neid rohkem esile. Mida pidulikum oli ümbrus, seda teravamalt joonistus välja isiklik konflikt. Just see kontrast – seltskondlik glamuur ja isiklik ebakindlus – andis lavastusele omapära.
„Lõbus lesk“ ei olnud lihtsalt lustlik ajaviide. See oli hoogne ja intelligentne tõlgendus loost, kus armastus ei sünni kergelt, vaid nõuab mõlemapoolset eneseületust. Kui viimane valss vaibus ja aplaus saali täitis, jäi kõlama tunne, et isegi kõige säravama naeratuse taga võib peituda kripeldav hirm loobuda enda uhkusest ja usaldada teist inimest. Selles suurepäraselt kehastatud julguses loobuda peituski tolle õhtu tõeline sära.