Mari-Ly Truusalu 142.a

Helena Jakobi 142.a

Kolmandat aastat järjest avanes Reaalkooli õpilastel võimalus osaleda Loudoun International Summitil Ameerika Ühendriikides. Nädal Virginia osariigi koolielus pakkus rahvusvahelist suhtlust, kohaliku argipäeva kogemist ja kultuurierinevusi, mis olid kohati tuttavad filmidest, kohati aga täiesti ootamatud.

Kuidas Reaalkooli õpilased Loudouni jõudsid?

Tänu kunagisele Reaalkooli õpetajale Matthew Talboole avanes meie kooli õpilastel võimalus sõita tema kodumaale, Ameerika Ühendriikidesse, et osaleda Loudoun International Summitil. Loudoun on Virginia osariigis asuv maakond USA idarannikul – muide, just sellest piirkonnast räägib John Denveri kuulus laul „Take me home, country roads“, mitte naaberosariigist West Virginiast, nagu sageli arvatakse.

International Summiti ajaks kogunevad Loudouni maakonda noored üle maailma, et tutvustada oma riike ja kultuuri. Sel aastal said kokku õpilased Saksamaalt, Ukrainast, Soomest, Bosniast, Poolast, Rootsist, Taiwanist , Kolumbiast , Baskimaalt, Itaaliast, Prantsusmaalt, Suurbritanniast, Šveitsist, Albaaniast, Tšehhist ja muidugi ka USA-s t . Rahvusvahelisi õpilasi majutavad nelja Loudouni kooli õpilaste pered.

Koolielu USA-s

Eesti delegatsiooni „kodukooliks“ sai Woodgrove High School, ehkki vahet polnud just palju, millises koolimajas olla, sest kõik piirkonna koolid näevad välja nagu üksteise koopiad: sama planeering ja sarnane välimus nii seest kui väljast.

Eesti õpilase jaoks oli pigem hirmutav, et kooli sisenedes peavad kõik läbima turvakontrolli, koridori pääsemiseks on vaja õpetaja luba ja koolialal on politseinikud. Segadust tekitas ka tunniplaani kellaaegade loogika, või õigemini selle puudumine. Tundide kestus oli täiesti ebaloogiline, näiteks 57 minutit tundi ja 13 minutit vahetundi. Miks just nii? Ameeriklased kehitasid selle küsimuse peale õlgu ja nende jaoks oli see täiesti tavaline.

Õpilased koostavad oma tunniplaani suures osas ise ja valikainete ampluaa – geenitehnoloogiast pitsi heegeldamiseni – on neil muljetavaldavalt lai. Kogu teoreetiline õppetöö neil arvutites, aga telefonid on terve koolipäeva jooksul rangelt keelatud.

Õpilastel on koolides oma hobidega tegelemiseks tingimused, millest Eesti koolides võib vaid unistada. Näiteks spordi harrastamiseks on neil koolis kaks suurt spordisaali, maadlemissaal, tantsusaalid, suur staadion, harjutusväljakud ja kaheksa tenniseväljakut. Kunstihingega inimestele on koolis teatrilava, mitmed koori- ja bändisaalid, kunstiklassid ja muusikainstrumente igale maitsele. Ainuüksi tšellosid oli koolil kakskümmend.

„Keskkoolimuusikal“ ongi päris

Koolikoridorides kõndides tundus, nagu oleks astunud otse filmi „High School Musical“: teatritrupp valmistus muusikaliks „Legally Blonde“ lauldes ja dekoratsioone maalides, sporditiimid kandsid igal pool uhkelt oma tiimi vormi ja olid esimese treeningu juba enne koolipäeva algust ära teinud, tantsutüdrukud käisid miniseelikutes oma sahkadega koridorides ringi ja bändipoisid kõndisid ringi, kitarrikott seljas. Kõik filmidest teada USA kooli stereotüübid olid nii selgelt eristatavad ja äratuntavad.

RED40 ja muu säärane

Me kõik oleme näinud videosid nendest isuäratavatest USA kiirtoidukohtadest, mis tunnis enne söögivahetundi eriti ahvatlevad tunduvad. Just kõiki neid oli meil võimalus mitte ainult proovida, vaid neist ka sõna otseses mõttes elada. Kodus õhtusööki sõime vaid kahel korral, millest ühel burgerit. Raising Cane’s, Chick-fil-A, Popeyes, Crumbl, Chipotle ja McDonald’s panid hinge kinni, mitte ainult imelisest maitsest, vaid ka radioaktiivsest koostisest. Eriti hull toit oli koolis. Tasuline koolitoit koosnes põhiliselt krõpsupakist, pitsast või muust fritüüritud toidust, aga juurde sai ka võtta salatiks ühe maasika, Pop Tartse, jäätist, küpsist ning limonaadi. Direktorilt sellise ebatervisliku koolitoidu kohta küsides vastas ta: „I just love a Big Mac.“ Muidugi leidus toidupoes ka küsimusi tekitavaid tooteid: tavalises pudelivees oli kümme koostisosa, mustikasaias polnud mustikaid (nende asemel klompidena kümme maitse- ja värvainet) , ühele inimesele mõeldud krõpsupakk toidaks ära terve Euroopa perekonna, kartulid olid peasuurused, GMO-vaba kurki soovides hind kümnekordistus ning Euroopas keelatud ained on seal kõik topitud ühte kommipakki. Tuleb siiski mainida, et tavaline USA perekond ei toitu nii igapäevaselt, kuid kahjuks hindade tõttu mõnel vaesemal perel palju muid valikuid pole.

Kultuurišokid

Meile kui külmale põhjamaarahvale võib tunduda võõras, kui inimesed kell seitse hommikul suurima rõõmuga oma Oreo-kogu pakkuma tulevad. Tuleb välja, et sealses ühiskonnas on naeratamine täiesti normaalne tegevus. Kõik elavad filmidest tuttavates hiigelsuurtes majades, kus igaühel on oma tuba ja vannituba, keldrikorrus külalistetoaga ja garaažis vähemalt kolm autot. Huvitav tähelepanek sealse taristu kohta on, et liikumine on täielikult autodekeskne. Kõndimine pole mõnes kohas isegi võimalik. Kurb tõdemus oli see, et legendaarsed kollased New Yorgi taksod on asendunud uudsete linnamaasturitega. Õpilased valivad parkimiskoha saamiseks iga päev pool tundi varem kooli tulemise viieminutilise jalutuskäigu asemel. See kõik ei tähenda, et need 16-aastased autojuhid ideaalselt sõita oskaksid. Lubade saamiseks on vaja vaid seitse tundi täiskasvanuga põllu vahel kimada ja seda on ka nende oskustest näha. Teismelisi tüdrukuid tulemas on kaugelt kuulda: nende gigantsed veepudelid, kõlisevad võtmed ja Starbucksi kohv ei jäta loovusele ruumi. Ka täishinna nägemine alles kassas maksude lisandumise tõttu ja jootrahakultuur tekitasid nii mõnigi kord mini-südamerabanduse. Tuleb tunnistada, et kõige suurema pettumuse tekitas fakt, et prom’il (USA kooliballil) ei käida päriselt, nimelt see ei ole lahe. Igal aastal ostetakse endale kallis kostüüm, leitakse kaaslane ning lihtsalt sõidetakse mõnda suurlinna pilte tegema. Järgneb ka pidu, kus kahjuks see uus ja hoolikalt valitud kleit seljast võetakse ja kappi tolmu koguma visatakse.