Meie tahtsime, nii et käisime läbi reaali õpetajad ja pinnisime neilt välja vastused kõikidele tähtsatele ja vähem tähtsatele küsimustele, mis üht keskmist reaalikat huvitada võiks.
Kelleks tahtsite lapsena saada?
Tatjana Truuväärt: Mina tahtsin alati saada ainult õpetajaks. Unistasin sellest pidevalt. Mängisin kogu aeg kooli, mänguasjad olid mul õpilased ja parandasin nende vihikuid. See on minu eluunistus tõesti.
Kristi Koit: Päris lapsena tahtsin lauljaks saada, sest mulle meeldis Anne Veski. Suurema osa oma teismeeast tahtsin saada kas kriminaaluurijaks või meremeheks, vahepeal tahtsin saada ka baleriiniks. 5. klassis korra tuli mõte, et hakkaks eesti keele õpetajaks, aga see läks kuu ajaga üle. Gümnaasiumis olles mõtlesin, et lähen õppima ajakirjandust või juurat.
Reivo Maasik: Tahtsin saada kalameheks, kuid siis tuli just välja see film „Jaws“ ja ma ei tahtnud enam kalameheks saada. Minu motivatsioon kalameheks saada oli ka see, et mulle väga meeldis praetud räim, nii et motivatsioon ei olnud väga õige.
Anna-Liisa Pärt: Kosmonaudiks.
Hanna Britt Soots: Ma tahtsin saada esimeseks Eesti naispresidendiks ja seetõttu mu unistused ei täitu mitte kunagi …
Kas olete kunagi spikerdanud?
Tatjana Truuväärt: Reaalained olid minu jaoks raskemad kui teised. Seal ma seda aeg-ajalt tegin. Ma ei ole kunagi teinud spikreid, vastupidi, ma võtsin hästi suure lehe, kirjutasin sinna väga suurelt mingid valemid ja kontrolltöö ajal kasutasin seda mustandina.
Kristi Koit: Ma ühekorra proovisin, aga mu silmanägemine oli nii kehv, et ma lõin käega. Ma ei viitsi spikreid teha ja ma ei viitsi neid kasutada. Parem jätan ausalt õppimata.
Villu Raja: Ikka tulnud ette – keskkoolis peaaegu üldse mitte, aga kõrgkoolis paar korda jah. Keskkoolis ma ei kirjutanud midagi maha, see on ju … tunnistan, et olen rumal või? Ei!
Mirja Bluum: Ülikooli ajal ja jäin koledasti vahele. Õppejõud tegi märkuse ja ma sain aru, et ta sai aru. See oli mu elu esimene ja viimane kord.
Anna-Liisa Pärt: Kui mul oli vaja puudumised põhjendada või ära parandada näiteks ühed füüsikas, siis tol ajal olid suured päevikud õpetajate toas. Ütlesin, et lähen tooma suurt päevikut, parandasin ühed kolmeks ja panin puudumistele põhjused ja oligi korras.
Erik Mäe: Kindlasti! Õpetaja Eve Karbile olen kolm korda ühe kontrolltöö jooksul vahele jäänud, pärast seda ei ole enam… vahele jäänud.
Martin Saar: Ühe vene keele töö olen. Mõtlesin, et teen korralikult arvutis. Mul oli eestikeelne klaviatuur, aga sümbolite alt sai venekeelseid tähti, nii et ma ühekaupa neid nokkisin. Üks hetk sain aru, et see võtab nii kaua, et kiirem oleks sõnad ära õppida, aga selleks hetkeks oli spikker valmis.
Nüüd, kus elektrihinnad on laes – mis on teie alternatiivne energiaallikas?
Kristi Koit: Muusika, filmid, tantsimine, meri, lugemine, väga hea toit. Ma vedelikest ei räägi ...
Villu Raja: Viimasel ajal ei olegi enam energiat, koroonaga seoses. Varasemalt käisin üsna sageli jooksmas. Korvpalli mängisime siin ikka vahepeal, aga nüüd on kõik soiku jäänud.
Reivo Maasik: Me võime hakata rääkima energia jäävuse seadusest ja entroopiast ja kõikidest muudest toredatest energiat kirjeldavatest füüsikalistest suurustest, aga tööde parandamine annab mulle energiat.
Mirja Bluum: Maalimine. Ma teen seda harva, sest ma ei saa maalistuudios iga laupäev käia, aga mul on seal üks hästi vahva töö pooleli.
Piret Karu: Kultuuriüritusi külastan võimaluse piires ja, kui olen aus, siis peale koroonat see koolis tööl käimine ikka annab energiat pärast pikki aastaid.
Kui te oleksite väiksena teadnud, et teist saab õpetaja, siis kuidas oleksite reageerinud?
Kristi Koit: Kohutavalt. See terendas mul silme ees, sest mul oli ema õpetaja. Ma mõtlesin päriselt, et issand kui õudne, kui mina peaksin kunagi õpetaja olema.
Villu Raja: Õnnelik ei oleks, aga seda elukutset ma kartnud kunagi ei ole. Ma pigem läksin matemaatikat õppima, selles oli idee. Aga kuna ma väga kõva matemaatik ei ole, siis õpetaja sobis kõige parem minu profiiliga.
Erik Mäe: Suure tõenäosusega oleks nutma hakanud.
Erkki Otsman: Meie ajal oli see ikka teistmoodi. Pidime koolis vahetunnis näiteks käest kinni jalutama – see oli päris selline distsipliin, et me ikka kartsime oma õpetajaid. Ei saa öelda, et oleksin tahtnud õpetajaks saada.
Mis ainega te koolis kõige rohkem vaeva nägite? Kas oli ka mõni aine, mida vihkasite?
Tiia Luuk: Ma ei tea, kas ma just vihkasin, aga väga raskelt läks füüsika. Meil oli hästi range füüsikaõpetaja, naisõpetaja – me armastasime teda, aga oli raske ka.
Erik Mäe: Ei vihanud, aga iga kord, kui mul hakkas füüsikatund ja ukse peal on silt, et „Füüsika – see on imelihtne“, siis ma natukene väljusin endast.
Erkki Otsman: Seda on kahju öelda reaali õpilastele, aga füüsika ja matemaatika on mulle olnud rasked ained.
Martin Saar: Kehaline kasvatus. See on aine, mida käisin täiendavalt vastamas, et lõpetada kuldmedaliga. Mäletan, et oli ajale jooksmine 60 meetrit ja olin ikka enne käinud harjutamas ka – ma ikka täiega pingutasin. Kui jõudsin finišisse, küsisin õpetajalt, kuidas sellega läks – siis ma sain aru, et sellega ei saa kolmegi kätte.
Mis on teie salajane hobi?
Mirja Bluum: Sõrmkinnaste kudumine. Kaotasin nädalavahetusel oma viimased sõrmkindad ära ja ma nutsin, sest ma käisin nendega ainult kolm nädalat.
Anna-Liisa Pärt: Äkki nina nokkida?
Erik Mäe: Salaja käin ma naiste võrkpalliliigat vaatamas.
Piret Karu: Mul on päris suur lilleaed: kuskil 50 roosi, erinevaid hortensiaid.
Erkki Otsman: Ma hakkasin vaikselt õppima jaapani keelt. Ma ei tea, kui kaugele ma sellega jõuan.
Hanna Britt Soots: Mulle meeldib puslesid kokku panna.
Martin Saar: Mulle väga meeldib õudusfilme vaadata. Salajane hobi on ka „Selgeltnägijate tuleproovi“ vaatamine. Ei saa salata – ma ei ole meie majast ka ainukene, mul on ka häid kolleege-liitlasi.
Mis on parim meelelahutus?
Villu Raja: Meelelahutaja ei ole, et kuskil kohvikus käia. Hea lõdvestus on kuulata muusikat YouTube’st, ka mängin arvutimänge. Matemaatika on minu jaoks meelelahutus, kui ma saan rahulikus tempos millegi üle mõelda – see on lõdvestus minu jaoks.
Reivo Maasik: Mulle on jätnud kõige sügavamat muljet selline üpris abstraktne teater.
Piret Otsa: Sõpradega koos olemine ja just sõpradega koos söömine.
Mirja Bluum: Ikka mets ja loodus! Kõndida metsas ja looduses.
Tiia Luuk: Mingi hea romantiline film või mingisugune raamat, mille lugemisel ei pea väga selle sisusse süüvima, vaid saab lihtsalt kulgeda koos selle raamatuga.
Erik Mäe: Loomulikult korvpall, siin ei ole küsimust ka!
Milline on teie esimene mälestus armumisest?
Tatjana Truuväärt: Armumine - seda on olnud hästi palju, aga selline esimene armastus oli 8. klassis. Noormees oli 10. klassis ja see oli selline tõsine esimene armastus, mis jääb eluks ajaks meelde.
Kristi Koit: Ma olin 6-aastane ja mul oli lasteaias üks pruunide silmadega poiss, kelle kohta mu ema ütles, et see on ilus poiss, ja mina ütlesin: „Vau! See on siis ilus poiss!“ Siis ma kujutasin ette mõnda aega, et ma olen temasse armunud. Päriselt juhtus see kuskil 5.-6. klassis.
Villu Raja: Eks nad kooliaega satuvad. Mina vaatasin vanema klassi tüdrukut. Ta oli mitu aastat vanem minust, nii tark ja nii ilus.
Mirja Bluum: Lasteaias. Oli üks poiss Vello. Ma käisin temaga kuni 6. klassini ühes koolis. See oli tõsine lasteaia armastus, me mängisime koos ja ta ei elanud küll meie kvartalis, aga ta tuli alati meiega mängima mingeid sõjamänge nagu tollel ajal kombeks oli. Mulle väga meeldis temaga mängida ja mul oli tunne, et talle ka meeldis.
Anna-Liisa Pärt: Lasteaiast, olin väga armunud. Mäletan, et ta murdis käeluu ja ma tundsin talle väga kaasa. Ta kukkus alla kuuri otsast ja ma nutsin südamest, mul oli nii kahju. Aga see armastus jäi vist vastuseta.
Erik Mäe: Muru oli rohelisem, taevas oli sinisem: kõik oli palju ilusam.
Erkki Otsman: Mina olen suur armuja, aga üldiselt on see platooniline. Oma klassikaaslaseid kui ka õpetajaid on olnud. Omal ajal ei olnud see ka traditsiooniliselt seotud sellega, et see peaks ilmtingimata olema mingi naine, vaid see võis olla ka mingi väga vahva meesõpetaja. Lihtsalt olid võlutud tema šarmist ja olemusest.
Hanna Britt Soots: Ma armusin lapsena Harry Potterisse.
Mis värvi on armastus?
Kristi Koit: Vanasti sai ilusti öelda, et vikerkaare värvi, tänapäeval ei julge selliseid asju öelda. Värviline, ütleks värviline.
Villu Raja: Imelik küsimus. Mulle meeldivad beežid värvid, selline rahulik beež-roheline.
Reivo Maasik: Värv on füüsikaliselt väga keeruline kontseptsioon. Peaksime selle siduma lainepikkustega, mingite valguslainete omaduste, sageduse või isegi energiaga, kui me räägime armastuse värvusest. Kui lähtuda puht teaduslikult – miks ta sinna punase värvuse poole kipub minema? Sest inimeste, kes tunnevad ennast kuidagi armastatud olekus, kehatemperatuur kipub tõusma ja nad selle tõttu hakkavad kiirgama midagi, mis jääb rohkem sinna infrapunavalguse poole. Seda infrapunakiirgust tavaliselt visualiseeritakse ka punakama tooniga. Sealt on see tulnud, ma arvan.
Mirja Bluum: Kui teaks, siis ütleks. Kuna armastus tundena muutub, kõik asjad teevad mingi protsessi läbi, armastuse tunne muutub niimoodi sinusoidikujulisena. Ta on erinevat värvi.
Anna-Liisa Pärt: Roosa! On ju roosa? Või on vikerkaare värvi? Või punane või on äkki hoopis pruun?
Erik Mäe: Kus ma seda tean, ma olen üksik mees!
Marko Mett: Ta [Erik Mäe – toim.] ei ole kogenud seda.
Karin Kundla: Armastus on erinevat värvi: vahel on roosa, aga vahel võib olla ka lilla või süsimust.
Hanna Britt Soots: Kõige ilusama inimese silmavärvi.
Kas on midagi mida kahetsete siiani väga?
Kristi Koit: Oo ja! Ma olen kolm korda reaalkooli jooksul kahetsenud, et ma õpetaja olen. On asju, mida ma kahetsen, aga ma kardan, et ma teeks neid uuesti, sest ma ei oleks selline, kui ma ei oleks neid teinud.
Villu Raja: Mina küll ei muudaks midagi. Kui saaks Nõukogude armee vahele jätta kuidagi jõuga, et see muudab inimese inetuks, siis selle viskaks küll minema. Aga mina ei saa midagi muuta siin, oli nagu oli. Ma arvan, et olen täitsa õigeid valikuid teinud.
Mirja Bluum: Ma olen hästi kahetsenud seda, et ma ei julgenud ravisse [arstiteadus – toim.] teha sisseastumiseksameid. Ma arvan, et ma olen endaga rahu teinud viimased 15 aastat, aga ma olen seda hästi pikalt kahetsenud. Ma praegu enam ei kahetse, aga see võttis tõesti paarkümmend aastat aega.
Anna-Liisa Pärt: Ma olen suur kahetseja, ma iga päev kahetsen midagi ja siis unustan ära.
Mis on teie lemmiklaul? Mis on teie lemmikfilm?
Villu Raja: Ma olen siuke kõige kuulaja. Võibolla „Rhapsody in Blue“ või „Cantaloupe Island“ – siukest jazz’i kuulan, aga võib rahulikult ka tänapäevane bänd olla. Põhiliselt kuulan oma lapsepõlvest, Smokey’t ja ABBAt.
Reivo Maasik: Ma olen enda jaoks taasavastanud oma all-time favourite bändi, Killswitch Engage, tegemist on sellise metal-gore lipulaevaga.
Piret Otsa: Lemmiklaul on „Heeringa laul“. See oli ennemuistsel a’al, kui heeringas elas kuival maal ... Ja kõik salmid on peas ka!
Tiia Luuk: Lemmikfilm on ikka „Viimne reliikvia“. Aga mulle ikka meeldivad Jaak Joala laulud – võib olla „Naerata“.
Erik Mäe: Jääme ikka legendide juurde: Queeni „Bohemian Rhapsody“. Filmidest mulle meeldivad nii Guy Richie kui ka Tarantino filmid. Ja muidugi „Viimne reliikvia“.
Erkki Otsman: Need prantsuse laulud, mida ma ise ikka laulan, on kõik omamoodi natukene. Näiteks praegu lähen esitama laulu nagu „Willkommen, Bienvenue, Welcome“.
Hanna Britt Soots: Laul vahetub hästi tihti, aga David Bowie „Stars Are Out Tonight“ on üks, mida kuulan. Film on mul „Cloud Atlas“, mis on samade tegijate poolt, kes tegid „Matrixi“, aga miskipärast on väga vähe hinnatud.
Mis on peamine asi, mida Solarisest ostad? Kui tekib tunne, et soovite koolipäeva jooksul midagi näksida, siis mis on parim snäkk?
Villu Raja: Ma olen omnivoor – söön kõike. Mul hästi selline nõukogude maitse: Kasekese kommid ja Tallinna leivake ja Aleksandri kook.
Reivo Maasik: Ma ei tea, millal ma viimati jõudsin koolipäeval Solarisse snäkki ostma. Kui ma lähen puhvetisse, siis ma tavaliselt ostan koogikese. Seal on see Kirju Kass, mille nimele ma kunagi pihta ei saa, aga see on okay-ish.
Anna-Liisa Pärt: Mulle meeldivad need, mis nende nimed on, need mustad lehed - nori lehed!
Erik Mäe: Ma käin kooli puhvetist ostmas võileiba. Viimati käisin Solarises ostmas Ben&Jerry’s jäätist kuskil kolm aastat tagasi.
Marko Mett (segab vahele): Enamjaolt ta sööb oma sõnu.
Kui te elaksite kiviajas, siis millise kolleegi saadaksite puuvilju koguma ja millisega läheksite koos piisonit jahtima?
Kristi Koit: Piisonit jahtima ma läheks päris mitme kolleegiga: Villu Raja ja Toomas Reimann ja siis Kerli Kupits ja Piret Otsa ja Martin Saar ja Heli Juurma. Puuvilju saadaksin korjama … Mul on sellised kolleegid, keda ma ei taha hästi pikalt näha, nagu vaata, nad teevad mind natukene närviliseks.
Reivo Maasik: Füüsikute seast piisonit jahtima Toomasega koos minna ei saaks, sest ta räägib liiga palju. Marjakorjamisele saadaks Danieli, sest tal on kõige nooremad põlved.
Mirja Bluum: Puuvilju koguma mina saadaks Erika Vatseli. Ta valib kindlasti kõige küpsemad, kõige veatumad, orgaanilisemad viljad. Piisonijaht, see peab olema mingi meesterahvas. Läheks Villuga, aga Villu arvutaks enne piisoni jooksukiirust, nii et see piison oleks ammu ära läinud. Oleks vaja kedagi, kes haaraks kohe härjal sarvedest - Reivo Maasik äkki?
Erik Mäe: Kiviajal ikkagi naised tegelesid korilusega, siis ma saadaksin Thea marjule. Kuna üks kolleegidest on nõrgema kehaehitusega [viidates kõrvalistuvale Marko Metile – toim.] siis peab ikka vähe tugevama kehaehitusega Meelisega võtma.
Piret Karu: Pean ütlema, et piisonijahile minekuks ei ole siin ühtegi kolleegi. Puuviljade korjamisega saaks pool kollektiivi hakkama.
Erkki Otsman: Filoloogid saadaks ootama, mil õun pähe kukub, ja siis reaalteaduste inimesed puu otsa korjama õunu, aga piisonijahil on strateegiat ka vaja. Äkki siis meie kooli administratsioon.
Hanna Britt Soots: Ma võtaksin Kersti Veskimetsa tegelema korilusega, sest ma loodan, et ta teab, mis on söödav. Ma arvan, et piisonijaht on see, kus sa pead ootama hästi palju ja vait olema, selle jaoks on Martin Saar kõige parem.
Madis Somelar: Puuvilju saadaks korjama Kersti Veskimetsa, sest ta on tõeline daam ja ta kindlasti oskab kõik vajalikud inimesed ära instrueerida, et need puuviljad sealt puu otsast alla tuua. Jahile läheksin Veiko Somelariga, sest ta on suurem ja tugevam.
Millise raamatu- või filmitegelasega te suhestute kõige rohkem?
Kristi Koit: Lapsena mulle väga meeldis ennast võrrelda Astrid Lindgreni „Blomkvisti lugude“ Eva-Lottaga. Mulle meeldis ta tüüp ja ma peaks ausalt ütlema, et kui ma klassikalise kirjanduse ja filmikunsti peale lähen, siis sellised mitteromantilised pigem: sellised elujõulised ja entusiastlikud tüübid. Võibolla see on natuke pettekujutelm. Mulle väga meeldivad näiteks „Wonder Womani“ filmid.
Piret Otsa: Ma arvan, et tunnen ennast natukene nagu Jack Sparrow „Kariibi mere piraatidest“.
Mirja Bluum: Muidugi tahaks olla Catwoman, aga Catwoman ma muidugi ei ole. Aga noh, ütleme, et unistus on saada Catwomaniks: võimas naine meeste maailmas.
Madis Somelar: Kui ma väike poiss olin, siis mulle täiega meeldis „Mio, mu Mio“. Nüüd arvan, et ma oleksin Frodo – minus on julgust, seiklushimu ja oskus vastutust võtta, aga minu jaoks on oluline see, et mu kaaslastes oleks seda südameheadust.
Marko Mett (vastab Erik Mäe eest): Seal on ju variante palju: Klaabu, Sipsik, …Erik Mäe: Homer Simpson.
Hanna Britt Soots: Ma pean ütlema, et Hermione Granger on ikka mina. Veidi tüütu, samas saab asjad tehtud.