Taavi Einaste vil!114
Peatoimetaja 1989.–1999. aastal. Mina läksin õppima SSE Rigasse (Jaak ka, olime kursavennad). Kooli ajal alustasin tööd biotehnoloogia sektoris, paar toona asutatud ettevõtet on ka täna toimivad ja kasvavad. 2010. aastal liitusin Nortaliga ja olen sellest saati tutvustanud peamiselt Eesti digiedulugu välismaal ning juhtinud erinevaid Nortali äriüksuseid ja programme Euroopas ja Lähis-Idas. Siim tegeleb ajakirjanduse ja kirjastamisega, hiljuti müüs ta partneritega Geeniuse Ekspress Grupile. Jaak teeb nii keerulist tehisintellekti teadust, et sellest peab ta ise täpsemalt rääkima.
Lehe tegemiseks korraldati konkurss, kuhu kutsusin koos endaga osalema klassivennad Siim Saidla ja Jaak Simmi. Siim vastutas lehe ülesehituse, küljenduse väljatöötamise ja sisu kokkupaneku eest. Jaak aitas vastavaid programme „leida“ ja toetas kogu tehnilise poole pealt. Minu ülesandeks jäid kokkulepped kirjutatajatega, suhtlus hoolekoguga rahade teemal, paljundamine jms. Lehe kahtlemata populaarseim rubriik oli „Kristo anekdoot". Kristo oli meie klassivend ja lisaks ka muidu sõbralikule ja säravale olemisele suutis ta suvalisel hetkel mõne nalja rääkida.
Heli Valtna vil!115
Peatoimetaja 1999. aastal. Läksin pärast keskkooli Tartu Ülikooli füüsikat õppima. 2010. aastal kaitsesin doktorikraadi ja töötasin järgmised 10 aastat Tartu Ülikoolis teaduri, vanemteaduri ja kaasprofessorina. Olen seoses teadustööga elanud Leedus ja Saksamaal, 2017. aastal pälvisin Presidendi Kultuurirahastu Noore Teadlase Preemia. 2020. aasta suvel asusime töörühma liikmetega teadustöö tulemusi tooteks arendama ja asutasime teadusmahuka ettevõtte LightCode Photonics. Ehitame uudset 3D kaamerat, mis võimaldab robotitel ümbruskonda tajuda ning iseseisvalt liigelda. Aastast 2012 olen Rakett 69 kohtunik.
1999.–2000. õppeaastal oli Reaalkooli hoone remondis ja õppetöö toimus Kivimäel. Minu kodust oli sinna igal hommikul ühest linna otsast teise tunni jagu bussidega sõitu ja õhtul koju tagasi. Samas oli koolilehe toimetamine mõnus töö: rollid olid ära jagatud ja seda oli põnev koos meeskonnaga kokku panna.
Joosep Simm vil!116
Peatoimetaja 2000. aastal. Pärast keskkooli läksin õppima TalTechi (toonane TTÜ) võrgutarkvara ja pärast olen tegelenud tarkvara arendusega.
Osalesime ühel aastal Reaali Poisi toimetamise konkursil, tegime isegi näidislehe valmis. Ent meid ei valitud. Järgmisel aastal osalesime jälle, kuid näidislehte enam ei teinud, sest tundus kasutu. Sellel korral saime valitud, aga toonane direktor kommenteeris, et eelmisel aastal oli ikka tugevam konkurss, üks osaleja olevat isegi näidislehe teinud.
Catlyn Kirna vil!118
Peatoimetaja 2001.2002. õppeaastal. Ma olen omandanud magistrikraade erinevates valdkondades ja tegelen hetkel doktoriõppega. Olen töötanud üle kümne aasta TLÜ rahvusvaheliste suhete lektorina, kuid praegu töötan peamiselt küberturvalisuse konsultandina firmas CGI.
Me avaldasime mitu vastuolulist toimetist, millest üks viis ka direktori kabinetti. Osa artiklitest oli tagasi vaadates viga, aga mõnega olen jätkuvalt nõus. Kõige huvitavam seik oli ehk see, et intervjueerisin lehe jaoks vil! Madis Jürgenit, kes andis nõu ajakirjandust peaainena mitte õppida, vaid keskenduda ennast huvitavale teemale. See viiski mind hoopis riigiteadustesse ja lõpuks ajakirjanikku minust ei saanudki. Hiljem andsin sama nõu sõbrale, kes läks siiski õppima ajakirjandust, sest teda huvitas sport. Hiljem sai temast hoopis majandusajakirjanik.
Merili Luuk vil!126
Peatoimetaja 2009.–2011. aastal. Just tänu Reaali Poisile ning oma 11. klassis tehtud uurimistööle Reaalkooli lõpetanud spordiajakirjanikest sain ma oma näpu sporditoimetuse ukse vahele ning nõnda töötasingi 10 aastat erinevates väljaannetes spordiajakirjanikuna: ERRis, Õhtulehes ning Postimehes. Samal ajal läks mu haridustee minu töökoha olemusest üsna lahku – õppisin Tartu Ülikoolis bakalaureuses ja magistrantuuris klassikalist filoloogiat (ladina ja vana-kreeka keelt) ning kõrvalerialana riigiteadust. Nõnda olen jaganud üsna palju oma aega õpingute ning töö vahel. Lisaks käisin kahel semestril Itaalias Erasmusega vahetusüliõpilaseks. Et spordiga veelgi süvitsi minna, kandideerisin 2019. aastal tööle Eesti Olümpiakomiteesse. Olen EOK kommunikatsioonijuht, korraldan erinevaid üritusi ning vastutan olümpiamängudel, aga ka muudel suurematel võistlustel ajakirjanike ja meie sportlaste sujuva suhtluse eest.
Meenutan sooja tundega RP ruumi, kus veetsin tihti koos kaastoimetajate ja küljendajatega, aga ka klassikaaslastega vahetunde ja, mis seal salata, ka mõningaid tunde, kuhu üldse ei viitsinud minna. Eriti eredalt on meeles, kui vil!125 Kuldar Rosenberg pidi lehe järgmiseks päevaks küljendama, aga samal ajal oli tal minu emaga ajaloo kontrolltöö. Arusaaja inimesena andis õpetaja Luuk mulle Kuldari jaoks mõeldud küsimused ning samal ajal, kui ta lehte kokku pani, vastas ta minu küsimustele. Mäletan, et ma ei julgenud Kuldarile isegi „5“ panna, äkki ema saab pahaseks!
Vahel juhtus ka nii, et trükki mineku tähtaeg oli lähedal, aga leht oli tühi. Nõnda võtsin appi oma klassikaaslased (126C) ning see toimis: kes kirjutas luuletusi, kes joonistas, kes tegi mõistatusi jne. Harvad polnud needki korrad, kui ma kirjutasin ise midagi kokku ja panin klassiõe nime selle alla.
RP oli eelkõige tiimitöö ning ma olen igavesti tänulik nendele inimestele, kes viitsisid minuga koos oma vabast ajast selle ajalehega tegeleda ning sinna veidi oma hinge panna: Kati Pino, Ode-Liis Pino, Mari Kraav, Kuldar Rosenberg, Anni Müüripeal, Carolin Laubre. Aitäh!
Ode Liis Pino vil!128
Peatoimetaja 2011.–2013. aastal. Pärast Reaali läksin Tartu Ülikooli prantsuse keelt ja kultuuri õppima. Magistri tegin ka Tartu Ülikoolis, rahvusvaheliste suhete alal. Õpingute ajal elasin paar semestrit Prantsusmaal, õpingute vahepeal aga käisin vabatahtlikuks Sitsiilias ning tegin tõlkepraktikat Luksemburgis. Töötan välisministeeriumis, hetkel Eesti saatkonnas Abu Dhabis.
Ma olen vist ainus peatoimetaja, kes sai selle ameti ilma, et oleks enne Reaali Poissi sõnagi kirjutanud. Selle eest saan tänada ainult Merili Luuki, kes andis ootamatult teatepulga mulle üle, kui ise Reaalist lahkus. Reaali Poisi ajal veetsin ma rohkem aega, kui oleks tahtnud, kooliseinte vahel – tihti istusime kaaspeatoimetaja Meritiga õhtuni või ka nädalavahetustel oma toimetajaruumis, et leht kokku panna. Mäletan ka paari nädalavahetust, kui olime Reaali jõudnud ja siis avastanud, et ei saagi midagi teha, sest arvuti ei töötanud. Kuigi lugude puudumine oli alati stressirohke, sündisid sellest tihti ka absurdsed üllitised, näiteks horoskoop, mis ennustas düsenteeriat või kontrollimatut karvakasvu.
Joosep Viik vil!132
Peatoimetaja 2017. aastal. Suurema osa RP ajast olin küljendaja, kuid vastutus ajapikku kasvas ja gümnaasiumi lõpuks sain peatoimetajaks. Nüüd disainin ajalehe asemel hooneid – ma õpin TalTechis projekteerimist ja töötan konstruktorina. Mu töö on lihtsas keeles luua projekt (st mudelid ja joonised), mis kirjeldab, kuidas arhitektide visioon ellu tuua moel, et see kokku ei varise. See hõlmab mõnusalt palju füüsikat ja on väga põnev eriala. Muuseas tegin 2019. aastal vaheaasta Austrias, kus veetsin 12 kuud sotsiaalse ettevõtlusega tegeledes. Korraldasin EVS-i (Euroopa vabatahtliku teenistuse) raames mitu rahvusvahelist häkatoni ja muud üritust ning külastasin kokku 15 erinevat riiki. Tänu sellele kogemusele puutun ka praegu tihedalt kokku Eesti idufirmade maailmaga.
Minu lemmikkogemus oli vaieldamatult meie RP20 juubeliväljaande planeerimine, disainimine, küljendamine ning kõik need õhtusse veninud koosolekud ja magamata ööd, mis sellega kaasnesid. See oli nii suur, hulljulge, uus ja põnev ettevõtmine ja tuli nii hästi välja, et kindlasti andis palju julgust ka tulevikus hulle asju teha. Siiamaani vaatan uhkusega, et RP-l on ikka veel (viis aastat hiljem) minu loodud kujundus, mis koos tollase juubelilehega sündis. Ootan huviga, millal keegi julge uue teeb! Teisel kohal: tasuta söök koosolekutel.
Mirel Mesila vil!133
Peatoimetaja 2016.–2017. aastal ja peatoimetaja nõuandja 2017.–2018. õppeaastal. Hetkel olen lõpetamas oma bakalaureusekraadi Inglismaal Manchesteri Ülikoolis biomeditsiini erialal. 2020.–2021. õppeaasta möödus mul Saksamaal ravimiarendusfirma farmakokineetika laboris praktikandina.
Minu jaoks oli üks kõige meeldejäävamaid päevi eelmise juubelilehe ilmumine 2017. aasta veebruaris. Naljakas on, et kogu see erilisus tabas mind alles keemiatunnis, kui õpetaja Kangro meie juubelilehte rariteediks kutsus. Nii ootamatu ja südantsoojendav tunnustus, lausa võrreldav keemiatöö „5”-ga. Päeva teises pooles sõime toimetusega koos kooki, kuhu peale oli Reaali Poisi logo asemel hoopis Postimees sattunud (100% minu apsakas).
Eva Margareta Päts vil!135
Peatoimetaja 2018.–2019. õppeaastal. Pärast keskkooli läksin Tartusse ja õpin siin nüüd teist aastat eripedagoogikat lootusega lõpetada kunagi logopeedina. Olin Reaali Poisis ka keeletoimetaja ja ega nüüdki pole ma seda valdkonda kõrvale heitnud – löön kaasa päris mitmes ülikooli keeleprojektis. Muuhulgas töötan Vanemuise kontserdimajas ja olen üliõpilaskorporatsiooni Amicitia liige.
Reaali Poisis tegutsemisest tuleb kohe meelde üks vilistlaspäev, arvan, et see oli 2020. aastal. Otsustasime Kirkega, kellega koos RP-d vedasime, teha mõned intervjuud silmapaistvate ja ägedate vilistlastega. Meie teele sattusid Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Märt Karmo, Markus Villig ja Erich Krieger. Märt Karmo andis meile põhjaliku ajaloo ülevaate, Rooste ja Sinijärv viskasid ohtralt nalja, Markus Villig muljetas Taltsi matemaatikas kiiruse peale kontrolltööde lahendamisest ja Erich Krieger rääkis omaaegsest Reaali muusikaelust, poseerides meile samal ajal Reaali salli ja sõrmusega. Seltskond oli väga meeleolukas ja kirju.
Karmen Laur vil!136
Peatoimetaja 2017.–2018. ja 2019.–2020. õppeaastal ning peatoimetuse nõuandja ja keeletoimetaja 2020.–2021. õppeaastal. Lõpetasin 2021. aastal ning läksin Tartu Ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima. Olen kirjutanud Delfis, Eesti Päevalehes ja 4dimensioonis.
2018. aastal korraldati EV100 tähistamiseks ajarännak, mille puhul andsime välja erilehe Reaali Päewaleht. Proovisime selle nii sisuliselt kui ka keeleliselt võimalikult ajastutruuks vormida. Seda kõike tegime aga unetundide arvelt (nagu RP-le kohane), sest vahetult pärast seda pidi ilmuma ka tavapärane leht. Kõige pingelisemal nädalal sai igal ööl sõba silmale umbes kolmeks-neljaks tunniks. Kuigi jätkusuutlik selline elustiil ei ole, kuid mäletan, kuidas kottis silmaalused justkui haihtusid, kui trükisoe Reaali Päewaleht kooli jõudis ja noored postipoisid selle laiali jagasid. Kõige suurem tunnustus oli näha, kuidas koolipere värsket lehte loeb. Reaali Poissi tehakse kirega, kuid sinna läheb ka tohutult tööd. Hinnakem järjepidevat koolilehte ja lugegem järgmisi numbreid veelgi suurema innuga!