Oskar Luiga 143.b
Tihti takistab meid tegutsemast mitte hirm, et me kukume läbi või ei saa hakkama, vaid arvamus, et mida iganes me endale väljakutseks seame, peab see välja tulema ideaalselt, ilma ühegi veata. Perfektsionism ei ole abivahend, mis aitab saavutada parima võimaliku tuleviku, vaid minu arvates on see pigem sein, mis endale ise ette ehitatakse.
Elu tervikuna vajab iseloomu
Kui ma küsin: „Milline on sinu ideaalne tulevik?“, siis ma usun, et paljud mainiks suure aiaga kodu Toscanas, mille garaažis seisab punane Ferrari ning kuskil eemal sadamas ootaks üks kena jaht. Selline elu, mis oleks võrreldav Michelini tärni pälvinud restorani toiduga – ühiskondlikult heaks kiidetud elu. Aga ma kaldun pigem arvamusele, et elu võiks olla nagu vanaema pannkoogid, mis on alati kuidagi ainulaadsed. Suhteliselt kindel on see, et kahe erineva vanaema pannkoogid ei maitse samamoodi. Su elu retsept võiks olla muutunud läbi aegade ning vahel võib-olla on retseptist ununenud mõni koostisosa, aga kõigele vaatamata on see ikkagi kõige maitsvam asi, mida sa proovinud oled. Ma arvan, et sellised väiksed eripärad teevad sinu elu palju paremaks ning tõesti tekitavad tunde, nagu sinu elu oleks sinu enda oma.
Perfektsus suhtes
Nendel, kellel juba on pikaajalisem kaaslane, ilmselt teavad, et suhted ei ole ainult lilled ja liblikad, vaid vahel esineb mingeid lahkarvamusi. Sinu partneril on oma iseloomujooned, osa head ning osa halvad, aga see inimene sobib teile, sest need negatiivsed osad ei ole otsustavad faktorid selles suhtes. Teised aga, kes alles otsivad oma hingekaaslast, riskivad sellega, et nende ootused teisele inimesele võivad olla liiga kõrged ning halvimas olukorras isegi ekstreemselt lähedal perfektsusele. Ma nõustun, et mingid standardid on vajalikud, aga mida sa ei peaks lootma oma teiselt poolelt, on ideaalsus. Kindlasti ei peaks ka ootama, et sinu kaaslane täidaks mingeid kriteeriumeid, kui te ise nendele vastata ei suuda. Ma arvan et perfektne partner oleks piinarikkalt igav ning kaldub iseloomu poolest juba robotiga sarnastuma. Usun, et kellegi teise puudujääkide aktsepteerimine ning tema armastamine kõigele vaatamata on tõeline armastus ning kõige inimlikumalt ilus asi, mis juhtuda saab.
Iseloomu kasvatamine
Ma soovin, et nii minul kui ka mu elul oleks iseloomu – ma arvan, et see on eelmise paari lõiguga päris hästi välja tulnud. Aga kuidas loob üks inimene üldse endale iseloomu? Ma arvan, et selle jaoks tuleks jälle ühiskonna normidele vastanduda ning mõelda sellele, mis sind päriselt huvitab. Kui sind teeb õnnelikuks õhupallidest erinevate loomade vormimine või sa tõeliselt naudid feministliku kirjanduse lugemist ning matcha joomist, siis sa peaksid seda tegema nii palju, kui süda ihkab. Kes on need teised, kes tulevad ütlema sulle, kuidas sina oma elu elama peaks? Ainulaadseks saamine nõuab sinult oma huvide määramist ning nende kallal tegutsemist. Kui sul on tunne, et sinu jaoks oleks tegelt ideaalne rikkaks saada ning kuskil Vahemere ääres puhata ülejäänud elu, siis anna tuld. Kõige olulisem on see, et sa sooviksid ise seda endale, ning su elu oleks subjektiivselt sulle endale täiuslik.