Sa hull, sa mürgine madu
Don Juan oled, minu enda oma
ja kuigi ma mäletan, kõik on kaduv
sa ütlesid seda, kuid panen aga ette koma
ja vastan, et meid on igavik
ja enamgi veel kui käratan,
et sinule olla on nii vastik,
nii jõle, et end hommikul vaevalt äratan.
Kuid ma lubasin ja püha on see,
kui jumala embusse vajuda
on kõndida sinuga see tee,
mis on lubatud meie ees laiuda
ja kuigi tahaks, et lõppeks see pime
ma suudlen sind ikkagi taas, mu arm,
pean vanduma alla enda nime,
sest õnnelik olla ongi karm.
– Egle Tormis
vagunis 2
päris üksi olin vagunis, kui kõrvu lõikas pasun
tuhmid seinad pisut mõnitavad tundusid kui eemaldusin tihnikust,
kus kord olin tundnud valu
väljas kevadtuuled kõrrelisi kummarduma sundisid
saabus lonkav kontrolör, kes kogult paistis nõder
käed kahvatud, kuid pilk nii inimlik ja vahetu
vaskse rubla asemel mult küsis, mis on tõde
ja mida tähendab olla tahetud
siis tulid mõned naised peale, soojendades sõrmi
vagun lavaks muutus, rongivilestki sai rekvisiit
nad minust välja tegemata laulsid kodu hümni
ja nende häälest vagunisse jõudis nende vabariik
varsti läksid nemadki, taas omakeskis olin ja kevadtuulte rüüsteretki jälgisin
aknast avanesid laaned, täis jorjeneid ja õunapuid ja vihmapiisku, mis südilt rohtu märgasid
üks kaasreisija mu juurde istus, silmanurgast märkasin ta kriiskavkuldset tanu
ütle mulle, kas sa põgened? – mu südame taas üles leidis vana tuttav valu
istusime siis, maa väljas kevadtormid uueks lõid
sealsamas, uue maailma ootel minagi vist uueks sain
-vspm
Sel vaikusetunnil
siin pilkases pimeduses.
Talv võtnud on maad.
Ehk on see lumi,
mis pimedas öös valguseks
vaikselt ja tasa sätendab.
Istudes akna all üksinda,
vaikuses mõtted valjemad tunduvad peas.
Näed lund sa langemas,
valge kuuega laotab end ta.
Aga ehk polegi valguseks lumi,
vaid kuskil kaugel istub aknal veel keegi.
Järsku talv ei tundugi enam nii pime
ja lootus tõstab vaikselt pea.
– Kerli Joppamm
see vaba koht
kuhu sa ei istunud
see tühi jutt
mida sa ei rääkinud
mu külmad käed käed
mida sa ei hoidnud
mu raske süda
mida sa ei kandnud
need tühjad mõtted
mida ma mõtlesin
kui kuu tõrjus päikese
tumesinise laotuse all
veel päevasoojusest kõrvetaval rohul
moosiplekk piknikulinal
ainult mälestused
seisan paljajalu
südasuvest saanud kõle sügis
jalad kõdunevad masendavas loigus
miks ei istunud mu kõrvale?
miks ei ulatanud kätt?
miks ei olnud minu lootusekuma?
miks ei?
miks?
– Mats Mustamäelt
Autoportree
Ma olen kanatiib mille on kulland raju
ma olen jäämäe öökuub ning köietantsija nutt
ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos
Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat
ma olen Peipsist õhumullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint
Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide
mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen...
Kesköö haarab taskust lumise revolvri
mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi
ma olen suur segadus rongkäigus
ma olen nõgi ma olen voorus ma olen tuul
Ma olen tigude müstiline selgroog
– Ilmar Laaban
Hemingwayga topeltwhisky
Hemingway tühjendab whiskyklaasi. Suitsune
baaripeegel naeratab soojalt. Haarame na-
gist püssid ja läheme kahekesi areenile,
otse heledasse päikesepaistesse. Vaatamas
on oma sada tuhat inimest. Areenil aga
puskleb seitse suurt härga. Paneme püssid
palge ja alustame. Hemingway saab kolmele
härjale pihta, mina ainult ühele. Ilmselt
on Hemingway minust parem jahimees. Rah-
vas karjub ikka edasi, kuigi puksima on
jäänud vaid kaks härga. Needki mitte just
suuremate killast. „Härgades on ikka mi-
dagi sügavalt ebainimlikku,“ ütleb He-
mingway, ja me lähme tagasi suitsevasse
baari. „Baarimees, veel kaks topeltwhis-
kyt“ ütlen mina, kui Hemingway taas
soojendavasse baaripeeglisse satub.
– Toomas Liiv
Ma seisan mesilastaruna
ja tahan ma siis või ei taha,
pean endasse varuma, varuma
lillede lõhna ja vaha.
Mu meelte ja erkude tuhatkond
on ametis painaval sumal.
Võimukalt keelab neil puhata
mu süda kui mesilasjumal.
Nad kannavad minusse raugetelt
pärnadelt päikselist saaki
ja tubakaväljadelt kaugetelt
rasket, kibedat taaki.
Kui viimsete külmade astrite seas
sügis käib radu märgi,
suur mesinik tuleb, näokate peas,
ja murrab must kõigile kärgi.
– Paul-Eerik Rummo
Palju õnne, Paul-Eerik Rummo!
Luuletajal, poliitikul ja Reaalkooli vilistlasel Paul-Eerik Rummol oli veidi enne Reaali Poissi samuti juubel, väärikas 80. Oma uuendusliku ja tundliku loomingu ning laiahaardelise tegevusvaldkonnaga on ta kahtlemata eeskujuks – ning tema tekstid avastamist väärt!
ruugest taevast lendab inglitiivul alla
veidi räbaldunud valge kilekott
taas hiljaks jään
siiski elan enam
kui olen seda suutnud mitu kuud
ja kuud ma otsin asjata, ent märkan
ta asemel end kerra
tõmmanud on psühhogeenne kits
seon rätiku veel kõvemini pähe
ja jooksen üles mäest
mis alla läheb
– ellen
Valgustab tuba, äratab last,
leiab meeltest vooluvee.
Ei pääsenud jälle unenäost,
mis tuleb veel ja veel.
Päike laenab kirkuse,
annab päästva käe,
kuid võtab virkuse,
kogu öise väe.
Mõtted kaovad,
puupead taovad
vastu seina,
minu seina.
Uks lahti
ja mahti
pole ka,
uneta.
– B.H.R.