Jah, tõepoolest, pea iga kolmanda vahetunni pühendan ma puhvetist piimaga kohvi ostmisele. Kuigi Anete kohvi ei joo, on tal see tähtis hetk päevast alati laitmatult meeles. Seega – kohvivahetund. Aga mitte sellest lihtsast nimest ja tegevusest ei ole see artikkel, vaid kohvivahetunnist kui kontseptsioonist.
Kohvivahetund on eriti hea, kui sellele järgneb tund, kuhu saab minna koos kohvitassiga. (Selle eest plusspunktid õpetaja Taltsile, kes suurima heameelega lubab sellel juhtuda ning vahel isegi julgustab kohvivahetundi pidama, et arvutused libedamalt sujuks.) Nii saab kohvivahetundi pikendada ja kosutavat jooki veelgi kauem nautida. Selle juures tuleb aga olla tähelepanelik, et kohv ei lõpetaks vihikute-töölehtede peal (tegijal ikka juhtub, kuid ei soovita korrata). Seega tuleb kohvivahetunni aeg ja koht valida hoolikalt. Kui see aga võimalik pole, tuleb kohvi nautida keldrikorrusel selleks ettenähtud laudade taga. Ka sellel on oma võlu. Vahel aga juhtub, et kohvivahetund tuleb nihutada mõnele muule ajale. Selle võivad tingida näiteks ääretult ebasobiv järgmine tund, liialt pikk järjekord või mõni muu pakiline tegevus samal ajahetkel. Kolmanda vahetunni eksklusiivsuseks on lihtsalt saanud võimalus kasutada gümnaasiumi puhvetisaba eelisõigust.
Kuid nagu juba eelnevalt mainitud, on kohvivahetund nii palju rohkem kui lihtsalt kosutav tass sooja jooki. Mõnel eriti keerulisel päeval on kohvivahetund suurepärane viis võtta aeg maha ning teha teatav vahekokkuvõte. Selle kümne minuti jooksul saab kriitilise pilguga üle vaadata sel päeval juba juhtunu ning valmistada end ette eesootavaks. Eriti kasumlik on kohvivahetund neil päevil, kui ees on ootamas suurem kontrolltöö. Nii saab koos kaaslastega veel viimaseid tarkuseteri jagada. Kohvivahetundi tuleb tingimata pidada koos sõpradega, muidu kaotab see suure osa oma võlust. Sõbrad ei pea ise ilmtingimata kohvi jooma, oluline on vaid, et neil oleks kohvivahetunni meelsus.
Kohvivahetund on lausa hädavajalik neil päevadel, kui unetundide arv jääb alla viie. Kahjuks kipub neid päevi liiga tihti olema. Kohvivahetund asub idee poolesttäpselt õigel ajavahemikul, täpselt pärast hommikust kohvi ja enne pärastlõunast Beliefi. Tänu sellele on kehas pidevalt vajalik kogus kofeiini ning isegi, kui sellega kaasneb teatav värin kätes, aitab see unevaestel päevadel meelt selgena hoida. Mõnel eriti raskel päeval on juhtunud ka olukord, kus tuleb pidada kaks kohvivahetundi, kuid seda tehes peab kindlasti teadma enda piire, et kohv liiga ei teeks ning kohvivahetunni eeldatava hea mõju asemel halb ei hakkaks.
Ilmselgelt võib igaüks kohvivahetunniks valida endale sobiva kohvijoogi, kuid minu soovitus on üks piimaga kohv puhvetist. Piimaga kohv on relatiivselt odav, vedelik täidab pea terve tassi (erinevalt latte’st ning selle piimavahust) ning kohvi kangust saab reguleerida endale sobivaks puhvetitädi poolt ulatatud väikese metallist kannukese sees oleva piima abil. Seega peaks olema tegu joogiga, mida saab igaüks kohandada just enda vajaduste järgi. Puhvetitädi puudumisel on alternatiiviks kohviautomaat, kuid puhvetitädi ning tema soe ja tervitav naeratus on kindlasti eelistatum. Lisaks kohvile võib kohvivahetunni nautimiseks osta ka midagi hamba alla. Alati sobivaks variandiks on Mõnus Maius või neljane pakk Kinderi šokolaade, viimast saab mugavalt ka klassikaaslastele jagada. Kuid jällegi - kõik sobib.
Kuigi mina pean kohvivahetundi teatud endale omaste harjumuste järgi, ei tohiks kohvivahetund saada kunagi millekski karmilt reglementeerituks või piiratuks. Kohvivahetund peaks säilima eelkõige kontseptsioonina. Igaühel on õigus seda pidada täpselt enda soovidele vastavalt, peaasi, et jääks alles selle algne mõte – võtta keset päeva aeg maha ning nautida tassikest kohvi koos sõpradega. Kohvivahetund on midagi nii lihtsat, kuid nii vajalikku raskel päeval. Julgustan kõiki kohvivahetunde pidama, sest nii on igas koolipäevas vähemalt üks tore hetk, mida hommikul oodata!