Päev algas varahommikul kell 8 (laupäeva kohta on see vara) ühispildistamisega Tammsaare muuseumi hoovis. Pärast pildistamist hakkas kiire toimetamine, et tänav festivaliks valmis seada. Tuli paigaldada telgid, panna üles sildid ja lipud ning tuua tänavale diivanid, toolid, lauad jm mööbel ning padjad-tekid, et olustikku hubasemaks muuta. Kuna tegu oli ikkagi kirjandusfestivaliga, siis olid riiulitel ja laudadel ka raamatud, mida inimesed omal soovil endaga kaasa võtta võisid (haarasin hiljem ka ise paar teost).
Festivali ametliku avamise hetkeks olin ringi toimetanud juba 4 tundi, mis minu jaoks tähendas aega lõunasöögiks. Enne veel pidin suunama inimesi Köleri 28 juurde, kus maja seinal avati mälestustahvel Ellen Niidule. Avamine vaadatud-kuulatud, läksin vabatahtlike staapi suppi sööma. Festivali korraldajad ise tõdesid, et sellel aastal on hea rahulik festival ja esmakordselt jõuavad ka nemad staapi lõunale ja jalga puhkama.
Pärastlõuna möödus rahulikult ja sain ka ise festivali tegevusi nautida. Festivalil leidus tegevust igas vanuses külastajale. Toimusid raamatuesitlused, kohtumised kirjanikega, avalikud arutelud ja salvestused ning vestlusringid, millest ühes osales ka õpetaja Anu Kell, rääkides kirjanduse õpetamisest koolides ning eesti kirjanduse päevast. Sellel aastal pöörati erilist tähelepanu ka kassetipõlvkonna kirjandusele ning trammi rollile eesti kirjanduses.
Kella kuue paiku õhtul tuli tänava koristamisel taas käed külge panna ning tegusale ja toredale päevale pani punkti Arved Viirlaiu 100. sünniaastapäeva puhul korraldatud õhtune jalgsimatk. Selle raames seisid kõnnitee ääres umbes sada mundris sõdurit küünade vahel, käes kirjaniku teos „Ristideta hauad”. Mundris sõduritena esinesid ka paljud meie kooli õpilased, sh mina. Üks lõbusamaid hetki päevast oli ilmselt just sõduriteks riietumine. Pidime istuma Metodisti kirikus ja ootama õiget aega väljaminekuks, sest meile olid loetud peale sõnad „Mundris ei lahku kirikust mitte keegi!“.
Kel sellel aastal polnud võimalust festivalilt läbi astuda, siis soovitan see plaani võtta tulevastel aastatel. Vahet pole kas siis niisama külastajana või lausa vabatahtlikuna.
Mirjam Koppel 139C