Küsimustele vastavad Johannes Erm, Karl Mell, Marten Henrik Kelement, Kertu Kaare, Jennifer Veismann, Rasmus Andre ja Kaspar Päärson.
Kes sa oled, kust sa tuled ja mis spordialaga sa tegeled/tegelesid?
Johannes: Olen kümnevõistleja Tallinnast.
Karl: Mina olen Karl. Tulen Tallinna kõrval asuvast Kiili vallast, aga hetkel elan Saksamaal. Minu kireks on triatlon, aga lisaks spordile tegelen ka ettevõtlusega.
Kelement: Olen Marten Henrik Kelement, tulen sellisest kohast nagu Keila. Tegelen jalgpalliga.
Jennifer: Mina olen Jennifer, 135. lennu vilistlane ja hetkel õpin Tartu Ülikoolis ning tegelen ka kergejõustikuga.
Rasmus: Mina olen Rasmus Andre ja tulen iga hommik kooli Nõmmelt. Korvpalli olen põrgatanud varsti juba 11 aastat.
Kertu: Olen Kertu Kaare, 137.b klassist. Tegelen ujumisega.
Kaspar: Mina olen Kaspar Päärson, 136. lennu vilistlane, sünnilt tallinlane, aga hingelt otepäälane ning lisaks kõigele murdmaasuusataja.
Mis paneb su hommikul üles ärkama?
Johannes, Karl ja Rasmus: Äratuskellata ilmselt ma hakkama ei saaks.
Kelement: Sooja pudru lõhn.
Jennifer: Inimesed mu elus.
Kaspar: Soov olla suusarajal ainus.
Kuidas oled sattunud teekonnale, kus hetkel kõnnid?
Johannes: Lapsepõlvest saati olen sportlaseks tahtnud saada ja olen alati sättinud end ümbritseva keskkonna nii, et see mind õigesti suunaks.
Karl: Pärast gümnaasiumi lõppu õnnestus mul võita Rakett69 nimeline saade, mis avas mulle nii mõnegi ukse. Sellest hoolimata, otsustasin õppimise asemel piiluda koheselt start-up maailma ja luua oma ettevõte. Tänu kaugtöö normaliseerumisele õnnestub mul täna treenida ja elada Saksamaal, kuid töötada Eesti ettevõttes.
Kelement: Oma tahe ja vanemate toetus.
Jennifer: Natuke õnne, natuke õppimist, natuke trenni ja veidi pidu.
Rasmus: Esimeses klassis proovisin kolme erinevat ala, aga siis sai korvpall valituks.
Kertu: Esimeses klassis on Reaalkoolis tore võimalus proovida erinevaid hobisid, mina proovisin kõiki. Käisin kergejõustikus, laulmas, tantsimas, tennises ja ujumas. Aga kooliujumine oli igav, sest seal puhuti mulle. Treener kutsus mind päris trenni, paludes vanematele öelda, et mul on ujuja keha ning pean ilmtingimata ruttu trenni tulema. Kuna vanemad ei arvanud sellest midagi, siis trenni ma ei läinud. Ühel külmapühal käisin tädiga niisama ujujas ja sama treener tuli meiega rääkima. Esmalt sai mu tädi riielda, sest teda peeti mu emaks, et miks last pole trenni toimetatud. Lõpuks mu ema helistas treenerile ning lepiti kokku ühes proovinädalas, mis polegi lõppenud.
Kaspar: Olen suusatanud juba lasteaiast saati ning minu jaoks on tulnud spordiga tõsisemalt tegelemine üsna loomulikult, juba põhikoolis teadsin, et seda teed tahan kõndida. Aga kindlasti ei plaani ma sellel teel tervet oma elu veeta, sest see oleks päris igav.
Kes motiveeris sind enne kekat mitte haigeks jääma?
Johannes: Rait Eslon. Meil oli diil, et ma enamasti kohal käima ei pidanud, aga vastutasuks tõin koolinoorte võistlustelt kullad koju.
Karl: Rait Eslon. Lubas keka ajal oma spordialaga tegeleda kui oli vaja ja ka tunnis tehti päriselt sporti, mitte ei loivatud.
Kelement: Rait Eslon
Jennifer: Thea Turulinn. Kui peale retsikolmapäeva olime tüdrukutega veidi väsinud, siis Thea tegi meile ühe mõnusa joogatunni, mis lõppes kõikidel väikse power nap’iga.
Rasmus: Meelis Songe. Vahel mingite tegevuste kõrvalt võtsin tunnis kossupalli ja hakkasin põrgatama ning viskama, sellele järgnes karjatus, mis oli õiglane.
Kertu: Thea, Meelis ja Erik.
Kaspar: Minu esimeseks kekaõpsiks Reaalis oli Rait Eslon ja mulle jääb alatiseks meelde tema pühendumus sporti ja tema austus minu kui sportlase vastu. Respekt! Gümnas oli mul au teha koostööd õpetaja Meelis Songega, stoiline rahu. Ja siis on Erik Mäe…
Kui sa bussiaknast välja vaatad, siis mis sealt paistab?
Johannes: Bakalaureuse- ja magistrikraad mehaanikainseneri õppealal. Spordis pean praegu tähtsaks tervist korras hoida, et saaks õigel ajal võistlusvormis olla.
Karl: Hawaii.
Kelement: Profisportlase karjäär välismaal.
Jennifer: Elan üks päev korraga ja naudin ülikooli ning trennides mõnusat seltskonda.
Rasmus: Rohkem sõidan rongiga ja kui akna alla istuma saan, siis paistab sealt NBA.
Kertu: Saada veel targemaks ning end füüsiliselt aktiivsena hoida. Soovin, et leiaksin ülikoolis eriala, mis mulle meeldiks. Oleks tore, kui mu töö oleks seotud inimeste ja emotsioonidega.
Kaspar: Kui aus olla, siis mina kahjuks enam ei usu, et minust võiks saada maailmameister või olümpiavõitja. Ma näen enda rolli spordis ja suusatamises vahelülina eelmiste ja järgmiste olümpiavõitjate vahel. Ma tahaks olla see, kes ei laseks suusatamisel Eestis surra.
Mis hetkel leidsid, et on mõistlik strateegiliselt tunnist puududa?
Johannes: Tunnist ei ole mõistlik puududa, aga kuna mulle oli sport tähtsam siis mõni periood juhtus küll nii, et olin koolis rohkem nimekirjas, mitte õppimas. Õnneks on Ameerikas süsteem selline, et õppimist ja treeninguid on lihtne siduda ja ma ei pea kuskil treeninglaagris närveerima, kas saan ikka kõik vastatud.
Karl: Hommikuti esimene tund, kui oli pikem ujumine või tahtsin veel natuke magada.
Kelement: Need puudutud tunnid on olnud seda pingutust trennis väärt.
Jennifer: Kui peaks puuduma, siis enne või peale seda tundi, kui on vaba tund, sest 90 minutiga saab juba päris palju tehtud.
Rasmus: Kui kehalises pidi uisutama. Mulle meeldis rohkem kohvikus käia ja poistega pelmeene süüa.
Kertu: Kõik trennid, arstid, füsiod ja laagrid üritan paigutada nii, et need ei oleks kooli ajal. Muidugi ei ole see alati võimalik, kuid strateegiliselt puuduja ma pole.
Kaspar: Nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.
Kui kaua oled/olid nõus ootama, et lasanjet saada?
Johannes: Kui pannkooke sai, siis tulid sportlikud oskused kasuks, et esimeste hulgas sööklasse jõuda.
Karl ja Kelement: Pigem hilinen tundi, kui jääb saamata.
Jennifer: Ootasin terve söögivahetund, siiski enamus korrad leidus mõni tuttav nägu järjekorra alguses.
Rasmus: Tavaliselt otsin rivi eest poolt mõne semu ja lähen räägin natuke juttu.
Kaspar: Tundi võis mõjuvatel põhjustel hilineda vist? See võiks sinna alla klassifitseeruda küll.
Kas spordiga tegelemine tõi ka rohkem kutseid jõuluballile?
Kõik peale Kelemendi ja Jenniferi: Pole jõuluballile jõudnud.
Jennifer: Pigem piisas selleks blondidest juustest, rõõmsast naeratusest ning sinisest silmadest.
Kelement: Kindlasti tulid mõned üllatavad kutsed, mida poleks oodanud. Tegelege spordiga kui soovite minna ballile ilusaima tüdrukuga.
Kas sul on meeles mõni põnevam hetk kooli esindamisest?
Johannes: Kui kooli eest võrkpalli mängisime, siis need mängud toimusid Kristiine või Mustamäe koolides, millest mõned varem üldse kuulnud polnudki. Ja kümnest kuus jõudis õigeks ajaks kohale, sest lihtsalt ei teatud kuhu minna. Või näiteks sattus keegi vale bussi peale. Mõnel mehel juhtus seda hoopis tihedamini kui oli aeg tagasi tundi minna.
Kelement: Läksin kohale ja pidin alguses ainult jooksma, kuid lõpuks pidin tegema kuulitõuget ja kõrgushüpet.
Jennifer: Kui ma ühel kevadel tõkkeid jooksin ja ikka väga-väga halvasti läks, siis tuli Thea peale võistlusi ning kiitis ja toetas mind hullult. See oli väga armas temast.
Rasmus: Kui kaotasime GAGile 39:40
Kui suuri kahjustusi tekitasid sport ja Reaalkool sinu elule?
Johannes: Eks oli kordi kui öösel mõne eksami või projekti pärast magamata jäi. Aga osaliselt on need ka head mälestused. Eks igaüks otsustab, mis on kahjuks ja mis on kasuks
Karl: Kahjustusi ei tekitanud kumbki, kuigi eks sport ja õppimine vahepeal teineteisele ette jäid. Enamasti jäi kodutöö tegemata või mõni tund vahele.
Jennifer: Sport on mulle omajagu vigastusi tekitanud. Kui gümnaasiumis tulin kooli kinniseotud jalaga ja lonkasin kaks nädalat, siis keegi polnud üllatunud. Mäletan ka üht klassireisi, kus väänasin jala välja ning lihtsalt öeldi, et jälle sina, Jennifer…
Kertu: Sport on mulle kaasa toonud vigastused, mis kahjuks on seadnud palju piiranguid. Pigem mõtlen siiski, et see on suur õnn, et saan kooli kõrvalt teha sporti. Jah, see ei ole see maksimum, mis ma peaksin tegema või saaksin teha, aga olen väga õnnelik, et käin Reaalkoolis ja tänulik, et saan kooli kõrvalt teha midagi, mis mulle väga-väga meeldib.
Kaspar: Kahjustused mõlemalt on olnud tohutud, aga superkompensatsioon korvab need kuhjaga.
Ehk siis – Reaali sportlased jõuluballil ei käi ja lasanje nimel oldakse nõus ka tundi hilinema.