„Tiit Pagu“

Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu koostöölavastus, lavastaja Jaak Prints.

Jaan Krossi samanimelise värssromaani ainetel valminud lavastus viib vaataja otse nõukogude okupatsiooni eelsesse Eestisse, kus elab korporandist juuratudeng Tiit Pagu. Pöördeliste sündmuste keskel peab nimitegelane langetama olulisi otsuseid ning õpib tundma ka saatuse karmi kätt. Näitlejateks on EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid ning noorusest hoolimata suutsid nad mõjuda vägagi veenvalt ja professionaalselt. Kogu etendus kantakse ette värsivormis, mis võib alguses tunduda ehmatav ning segadusseajav, kuid sellega harjub küllaltki ruttu. Kergemat meelelahutust pakuvad hoogsad ja ajastutruud tantsunumbrid.


„Õed“

Tallinna Linnateater, lavastaja Pascal Rambert.

Linnateatri etendus „Õed“ jutustab kahe üsnagi vastuolulise õe (Evelin Võigemast ja Külli Teetamm) taaskohtumisest pärast nende ema surma. Üks õdedest on inimõiguste aktivist ning teine teenib leiba ajakirjanikuna. Nende vahel läheb käima tuline vaidlus, kust ei puudu valusad, emotsionaalsed ja isiklikud teemad, kapist tiritakse välja viimsedki luukered. Kaks näitlejat täidavad lava täielikult oma karisma ning emotsionaalsusega ära. Olulisteks teemadeks olid suhted perekonnaga ja andestamine. Lõpplahendus oli tüki kulgu arvestades üllatav, kuid tekkis analüüsimoment käitumise ja selle tagajärgede vahel.


„Mefisto“

Eesti Draamateater, lavastaja Kertu Moppel.

Draamateatri lavalaudadel mängitav „Mefisto“ toob vaatajani õhkkonna natsionaalsotsialistlikult Saksamaalt. Peategelane on suurnäitleja Hendrik Höfgen (Juhan Ulfsak), kes peab otsustama, kas jätkata edukat karjääri koos oma poliitiliste vastastega või  jääda kindlaks oma põhimõtetele. Kunstiinimesest Höfgen tunneb end alla surutuna, seistes kahe halva valiku vahel. Igale vaatajale jääb laval toimuva kõrval võimalus mõelda, kumb valikutest peaks peale jääma. Oskuslikult kasutati erinevaid digitaalseid võimalusi, mille abil toodi näitlejad publikule veelgi lähemale. Vaataja tähelepanu tuuakse vabas riigis esinevatele privileegidele nagu sõna-, valiku- ja arvamusvabadus.


„Anna Karenina“

Rahvusooper Estonia, Marina Kesleri ballett Dmitri Šostakovitši muusikale.

„Anna Karenina“ sobib hästi muusikateatri fännidele ning tantsuhuvilistele. Koreograaf ja lavastaja Marina Kesler esitab vaatajale vana ja tuntud klassikut, kuid teeb seda täiesti uues kuues. Lugu võluvast Anna Kareninast on samanimelise romaani ainetel paljudele tuttav, aga tantsijate poolt edastatavad emotsioonid ja tunded rullivad lahti täiesti uudse vaatenurga. Lavakujundus ja kostüümid on suursugused, nauditav oli vaadata tantsupartnerite vahelist koostööd. Minu vaieldamatuks lemmikuks osutus etenduse lõpp, mis on teostatud ülimalt närvekõditavalt.


„Vaimude tund Koidula tänavas“

Eesti Draamateater, lavastaja Priit Pedajas.

Pooleteisttunnise etenduse jooksul kohtuvad Draamateatri Maalisaalis kirjanikud Anton Hansen Tammsaare ja Mati Unt ning noor neiu Kristi “Tõe ja õiguse” kolmandast osast. Olenemata sellest, et eelmainitud tegelased kunagi päriselt omavahel kohtunud ei ole, valitseb hubase kujundusega laval äärmiselt tõetruu õhustik. Tegelastevaheline arutelu läbib teemasid kirjandusest olmeprobleemideni, kuid sellest ei puudu vaimukad seigad. Tükis leidub viiteid ka kirjandusklassikale, see pakub äratundmisrõõmu kõigile Tammsaare ja Undi austajatele ning külmaks ei jää teisedki kirjandusfännid.


„Jõgi“

Endla teater, lavastaja Taago Tubin.

Endla teatri lavastus „Jõgi“ loob võimaluse kultuurseks minipuhkuseks Eesti suvepealinnas. Mees ja naine veedavad kuuta ööd jõeäärses hütis, alguses tundub kõik normaalne, kuid õige varsti ilmneb, et midagi on siiski mäda. Selgub, et mehe jaoks ei ole tegu esimese kuuta ööga sellesama jõe ääres. Kuid mis on siin varem juhtunud? Näitlejate lavaline olek ning tekst on läbimõeldud, liigutused on täpsed, ent nüansirohked. Etendus pani mõtlema mälule, mälestustele, vaimsusele ja kohalolekule, samuti mustritele ning nende tahtlikule ja tahtmatule kordamisele.


Ingrid Hints 140A