Mul on sulle lahendus: mine veredoonoriks. Mina juba käisin.
Veredoonorlusest kuulsin esimest korda põhjalikumalt siis, kui mu õde sai 18-aastaseks ja hakkas verd annetama. Sellest ajast peale hakkas ta mulle pinda käima, et kui saan täisealiseks, hakkaksin ka doonoriks. ,,Vere annetamine,” ütles ta, ,,on ideaalne heategevus. Sa ei pea sinna rahaliselt panustama, see ei võta palju aega ning teeb annetajale endale head.”
Kui külastasin lehte verekeskus.ee, tundus nimekiri nõuetest doonorile pikk ja segadusttekitav. Süvenedes aga selgus, et doonor peab olema 18-60 aastane üle 50 kilogrammi kaaluv Eesti Vabariigi kodanik, kes ei põe parasjagu mingit haigust. Lisaks ei tohi naised menstruatsiooni, raseduse ega imetamise ajal verd loovutada. Vereloovutuse ajaks peab kaine olema 24 tundi, millega võib nädala lõpus probleeme tekkida, kuid nädala keskel on seegi ühele tublile reaalikale tehtav. Ka ei tohi paar tundi enne vereloovutust suitsetada. Tallinnas on ilusad uued vereloovutuskohad – Ülemiste Doonorikeskus aadressil Valukoja 7 ning Põhja-Eesti Regionaalhaigla Verekeskus, mis alates 1. juunist asub aadressil Estonia pst 1.
Vereloovutus ise ei võta kuigi palju aega. Ankeedi täitmine, meditsiiniline ülevaatus, eelnev mahlajoomine, vereloovutus ja hilisem puhkamine koos kohvi, tee, mahla ja küpsistega võtavad kokku umbes tunnikese. On soovitatav eelnevalt end vereloovutusele registreerida, kuid siiani ei ole kuulnud, et keegi oleks tohutu rahvamassi pärast järjekorras pidanud ootama.
Ühe korraga loovutatakse 450 milliliitrit verd ning võetakse lisaks veel 25 milliliitrit analüüsideks. See moodustab olenevalt kehakaalust 7–13% inimese veremahust. Vere eri komponentide taastumine võtab vastavalt ööpäeva kuni 3 nädalat. Mehed võivad verd loovutada 4–5 korda aastas vähemalt kahekuuliste vahedega, naistel on soovituslik vahe 3 kuud ning vereloovutuste arv aastas 3–4. Vereloovutuse päeval ja järgmisel tuleks tarbida rohkem vedelikku, vältida suurt füüsilist koormust, ujumist ja saunaskäiku.
Iga doonori verd analüüsitakse põhjalikult. Veredoos jagatakse punalibledeks, plasmaks ja vereliistakuteks ning need pakitakse ja säilitatakse sobivates tingimustes. Patsiendile kantakse hiljem vaid talle vajalikku komponenti, seega võib ühe doonori vereloovutus päästa mitme inimese elu. Esimesel vereloovutusel saad teada oma veregrupi, teisel korral ka reesuskuuluvuse. Ning isegi kui Verekeskuse kodulehelt vaadates näitab, et sinu veregrupi verd on palju, ei tähenda see seda, et ei peaks minema – vastu võetakse kõigi doonoriks sobilike isikute veri. Vere komponendid säilivad lühikest aega: vastavalt 35 päevast 3 aastani, mistõttu pole võimalik verd pikalt ette varuda ning on oluline iga doonor. Eesti on doonorite arvu poolest elanikkonnast teistest Euroopa riikidest tublisti maas.
Lisaks heale karmale tunnevad mõned doonorid ennast pärast ka füüsiliselt paremini, vereloovutus aktiviseerib vereloome protsessi. Kuigi heategevust ei tohiks teha isikliku kasu eesmärgil, siis verekeskus tänab kõiki doonoreid väikese meenega, olgu selleks siis šokolaad, verekeskuse logoga kruus või harva ja hea õnne korral ka lustaka sõnumiga kandekott. Eestis ei ole veredoonorlus tasustatud, sest doonori siiras soov abivajajaid aidata tagab maksimaalselt ohutu doonorvere.
Mina isiklikult soovitan kõigil, kel pole vastunäidustusi, verd loovutama minna. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks nõuetele vastavad inimesed ei peaks aitama päästa kellegi elu, arvestades vereloovutuse lihtsust ja soodsaid tingimusi. Ja iial ei või teada, millal sina või sinu lähedased võivad vajada doonorverd.
Ja suured tänud minu õele – musid-kallid!
Birget Kõrvel 138B