Filmi tuumaks on seni avaldamata materjalid: salvestised kontsertidelt ja visuaalse kunsti teosed Bowie erakogust. Tema ekspressionistlikud portreed ja värvikas live-esitus Mott the Hoople’i loost „All the Young Dudes“ on kindlasti üheks peamiseks ajendiks minna filmi vaatama. Morgeni lähenemine materjalidele on küllaltki ebatraditsiooniline, kuid kahtlemata bowielik. Filmi pealkiri „Moonage Daydream“ kirjeldab hästi selle olemust, mis on unenäolik ja sürreaalne. Lisaks eksklusiivsetele arhiivimaterjalidele on montaaži sisse segatud ka lõike juhuslikest filmidest justkui üleminekutena.
Morgeni valitud formaat annab mingil määral edasi Bowie stiili meenutavat elamust, kuid kohati mõjus see ülekoormavana. Kaadrite vahetumisintervall ei aeglustunud kordagi 2 tunni ja 14 minuti vältel ja struktuuri oli keeruline hoomata. Eriti raske oli filmi kindlasti tajuda vaatajal, kelle varasemad sidemed Bowiega on nõrgad või olematud. Ajaperioode polnud otseselt defineeritud ning raami pidi vaataja ise oma teadmistega paika panema.
Eelmainitud probleemid ja filmi väheke liiga pikk kestus tegid selle minu jaoks vaevarikkaks vaatamiseks, hoolimata sellest, et Bowie isiksus ja looming on mulle väga meelepärased. Režissööri valitud monteerimisstiil oli dokumentaalile väga ebaomane ja kaotas struktuuri, mis pidi tõenäoliselt mingil määral kronoloogiline olema. Vahetevahel oli lisatud mõningaid tsitaate ja väljavõtteid intervjuudest, mis olid kõik vaimukad, kuid andsid igaüks edasi enam-vähem sama mõtet – Bowie vaba lähenemist kunstile ja filosoofiale.
„Moonage Daydream“ oli oma sisult huvipakkuv, kuid selle vorm sobiks kinosaali asemel paremini näituseruumi, sest tegu on pigem audiovisuaalse teosega kui dokumentaalfilmiga. Küll aga tegi David Bowie muusika kuulmine, laulule „Changes“ lõputiitrite ajal kaasalaulmine ja tema näo nägemine igati rõõmsaks.