Pandeemia häirib tavapärast elukorraldust ja paneb proovile meie vaimujõu. Lisandunud on autokraatlike riikide tekitatud ennenägematud pinged rahvusvahelistes suhetes. Need kriisid tuletavad meelde seda, et elame küll vabas, kuid ohtlikus maailmas. Loodan, et see kõik aitab mõista, milline väärtus on meie turvalisusel ja võimalusel elada vabas demokraatlikus ühiskonnas.

Eesti riiklust seostatakse vahel ka imega. Imesid on meie ajaloos siiski rohkem. Näiteks kasvõi see, et oleme siin paiksed olnud üle 5000 aasta mille jooksul on juhtunud nii mõndagi: ärkamisaeg,  laulupeod, kodanikuühiskonna kujunemine, ühtne emakeel, ühiskonna kiire moderniseerimine viimase sajandi jooksul, riigikaotuse üleelamine. Kindlasti kuulub siia ka tänane hästi toimiv ja kiiresti arenev vaba, läänelik ühiskonnakorraldus. On need imed või pigem loomulik areng jäägu igaühe enda otsustada.

Sõltumata sellest, kuidas me oma ajalugu ka ei vaata, torkab silma, et harva on olnud realistlikke eeldusi meile paremate eesmärkide saavutamiseks. Takistusteks on olnud pärisorjus, võõras võim, piisava eneusu puudumine, rahva väiksus, kehv kliima, halb geopoliitiline asend või mõni muu häda ja viletsus. Takistuste ületamine on alati nõudnud mingit imet, midagi ebarealistlikku.

Professor Rein Taagepera osundas kunagi ühes oma kõnes sellele, et eestlased tervikuna ei olnud oma riiki rajades ega ka riiklust taastades liialt realistlikud. Taagepera arvates ei olegi realistlik olla liiga realistlik. Kasulik on olla ikka natuke hullumeelne ka – nii nagu oldi 1918-1919 ja laulva revolutsiooni ajal. Minna lauluga võimu vastu ei olnud ju kuigi realistlik.

Ka Reaalkooli puhul on torkavad silma sarnased tendentsid. Kui realistlik oli Tallinnas eesti õppekeele üleminek juba tsaariajal, õpetajate ja õpilaste aktiivne osalemine Eesti riigi loomisel ja kaitsmisel Vabadussõjas, katkematu õppetöö korraldamine kogu oma 140-aastase ajaloo vältel ja ka keerulisematel hetkedel, Reaalkoolile omapärase vaimu, õpetajate ja õppetöö väljapaistvalt kõrge taseme hoidmine, kooli traditsioonide säilitamine riigikaotuse aastatel ja ka nüüd, mil vanu traditsioone sageli unustatakse. Sellesse ritta võib julgelt asetada ka Reaali Poisi. Reaalkool eksisteerib ja on selline nagu me teda tunneme ja armastame seepärast, et kooli kogukonnal endal on alati jätkunud meelekindlust, veendumusi ja tulevikuvaadet, aga ka ühtehoidmist, koostöötahet ja loovust. Seda ka siis, kui olud ei ole meie ühiseid püüdlusi soosinud. Reaalkooli pere ei ole tegelikult kunagi olnud liiga realistlik.

Eesti riiklust ja Reaalkooli ühendab vaimne, loov ja paljuski mitterealistlik eluhoiak. Ka tänane Reaalkool on tulevikku vaatav ja valmis uuteks ebarealistlikeks sammudeks. Olgu selleks siis kasvõi meie kooli uue õppekorpuse rajamine, Reaali Poisi väljaandmine või ka Eesti hariduspoliitikaga tegelemine. Kindlasti on sama seis ka Eesti riigiga.

Armsad Reaali Poisi lugejad, nüüd ei jää muud kui hüüda: “Elagu ebarealistlik Eesti! Elagu ebarealistlik Reaalkool! Muidugi palju õnne Reaali Poisile!”.

Madis Päts
Tallinna Reaalkooli hoolekogu esimees