Ell Juhani 144.b
Tuli tali ja ilmad läksid külmaks. Oli lausa nii külm, et iga õige inimene otsis välja talvemütsi. Kapis ringi vaadates jäid silma tutimütsid, läkiläkid, peapaelad, sall, mida piisava meisterlikkuse korral võis kõrvade ümber mässida, ja kast, mida polnud keegi juba aastaid avanud. Koltunud välimusega kastis peitsid end viis rahvariide talvemütsi: kaks meestele, kaks naistele ja üks, mis sobib nii meestele kui naistele. Heidame pilgu peale viiele omanäolisema välimusega talvemütsile üle Eesti eelmisest sajandist.
1. Sariküll Kihelkonna kihelkonnast Saaremaalt
Omapärase välimusega peakate, mida kandsid naised, võib jääda esmapilgul arusaamatuks. Mis pidi ta pähe tuleks panna? Ta ei kata ju kõrvu, kuidas ta talvemüts on? Kui enamasti on pea igal rahvariide esemel aru saada, kes teda kandis (abielunaine, neiu, laps), siis sarikülli võisid kanda naised igas vanuses. Sooja hoidmiseks pandi peakatte peale villane pearätt. Sariküll oli levinud Kihelkonnas kuni 1880. aastateni, mil teda kanti peamiselt leerilaste ja pruutide poolt. Kui enamasti kasutati punasest kalevist valmistatud sarvede vahelise peaosaga peakatteid, siis leina ajal kanti siniseid peakatteid. Sarvede sisu täideti enamast heina või õlgedega, et hoida sobilikku kuju.
2. Rankamüts (ka rankakübar) Karksi kihelkonnast
Peale vaadates võib ju jääda mulje, et tegu on tavalise mütsiga, kuid erinevalt sariküllist võisid seda kanda nii mehed kui naised. Nimetus rankamüts tuleb mütsi äärde pandud rankast ehk karusest lambanahast. Kuna meestel ja naistel on siiski erinevad stiilid, oli naiste rankamüts pealt kaetud sametise ja meeste oma villase riidega. Sarnaseid peakatteid võis leida ka Hallistes, 12 kilomeetrit loodes. Naised kandsid rankamütsi ka kirikus.
3. Meeste talvemüts Märjamaalt ja Vigalast
Kui eelnevatel peakatetel on olnud erilised nimed, siis Läänemaalt pärit Märjamaa kihelkonna elanikud kandsid lihtsalt talvemütse. Tihti osteti oma mütsid suurematest linnadest, nagu näiteks Tallinnast või Tartust. Juhul kui müts siiski valmistati ise, kasutati õmblemiseks jänese- ja lambanahka. Traditsiooniliselt kasutati lamba esimese talle villa.
4. Heegeldatud müts Väike-Maarjast
Tänapäeval tuntud beanie eelkäijaks võib Eestis pidada heegeldatud mütsi, mida kandsid enamasti mehed. Mütsi kandes keerati vähemalt paar tiiru sisse, et peakate liiga pikk poleks. Tänaseni säilinud müts pärineb 19. sajandi lõpust. Mütsi pikkuseks võis olla pool meetrit ja rohkemgi. Enamasti valmistati peakate villasest lõngast.
5. Rumplua Noarootsi kihelkonnast
Rumplua oli traditsiooniliselt üleni lambanahkne. Pea kohalt oli müts kaetud sinise kalevist riidega, mütsi ääristas tume karusnahk. Enamasti valmistati rumpluad õmmeldes. Kahjuks on ERM-i kollektsiooni jõudnud vaid üks halvas seisukorras Noarootsist pärit peakate.
Kuigi mütsi kandmine võib olla tüütu, hoiab see meid soojas ja kaitseb kõrvapõletiku eest. Et mütsi oleks toredam pähe panna võid ehk sel talvel valida kapuutsi kandmise asemel ühe eelmainitud talvemütsidest.