Kui välisministeeriumi kodulehel midagi kirjas on, näiteks et riiki on rangelt ebasoovitav reisida, siis see on seal põhjusega. Praegused Reaalkooli õpilased ei pruugi mäletada 2011. aastat, mil seitse Eesti ratturit võeti Liibanonis pantvangi. Draamateatri laval on nüüd võimalus täpsemalt näha, mis siis juhtus eestlastega ükskord Liibanonis.
Etendus on baseeritud Ove Mustingu, Mehis Pihla ja Siret Campbelli arendatud telesarja „Trading Life“ stsenaariumil ning Tiit Pruuli uurimuslikul teosel „Antiliibanon“. Näidendi lavastaja on Hendrik Toompere juunior. Etenduse üks keskseid tegelasi on ratturi naine ja laste ema, kes jäi kuudeks teadmatusse, mis on tema mehe ja laste isa saatus.
2011. aasta märtsis viis seitsme Eesti poisi tee neid rattamatkale Liibanoni. Kohal olles seiklesid nad päevaks ka Süüriasse, kuid kuna selleks hetkeks olid Araabia kevade meeleavaldused ja revolutsioonilained juba riigi olukorra ohtlikuks teinud, pöördusid nad Liibanoni tagasi. Tagasiteel neid aga jälitati ning lõpuks rööviti. Sellega algas Eesti ajaloo suurim pantvangikriis.
Etenduse vältel on näha hetki Eestis, Liibanonis ning mujal Lähis-Idas juhtunud kuude jooksul toimunud sündmustest. Eestis toimuvad kriisinõupidamised riigiametites ning perede vaatepildid ja keerulised kohtumised terroristlike võimudega Lähis-Idas. Olukordade vahel hüppamine oli kohati äkiline, aga väga kaasahaarav. Kogu lugu oli lavastatud kui üks põnev seriaal, mida kodus teleka ees vaadata. Tegelikkuses seisid pered ning lähedased ja Eesti ametnikud silmitsi selle olukorraga üldse mitte kaua aega tagasi.
Kaks kuud peale esietendust oli mul võimalus kohtuda kolme Liibanonis seigelnud ratturiga. Nende sõnul oli etendus väga hea, kuid nad rõhutasid, et nemad ei olnud etenduse sisu keskpunkt, vaid subjektid. Etendus keskendus nendele inimestele, kes ootasid rattureid koju ning tegid kõik, et neid koju tuua. Laval juhtuvat viis kõige paremini edasi just röövitud ratturi naine, kes rääkis lugu oma vaatepunktist. Naine oli kuid teadmatuses ning pidi tulema toime ahastusega, hoolitsema pere heaolu eest ning tegema tööd, samal ajal surudes alla oma hirmud ja mured.
Etendus on imehästi kokku pandud ja annab väga sisuka ja põhjaliku ülevaate sündmustest ning nende lahenemisest. Olime vanematega läbinisti tooli äärel. Kiidame ka Tõnis Niinemetsa, kes kehastas laval vähemalt seitset rolli. Soovitan lavastust kõigile. See on muuhulgas ka hindamatu sissevaade Lähis-Ida ajalukku. Ning kõik, kes on etendust juba vaatamas käinud, teage, et lugu mängumajast on tõsi.
Marta Kitter 142.a