Suve algul toimuva laulu- ja tantsupeo „Iseoma“ tõttu on rahvatants ja -laul jälle inimestel mõtetes ning teadvuses. Rahvuslikud teemad on taas õhus, rohkem tuttavaid tegeleb rahvatantsuga ja eetris on aina enam eestlaslikku. Näiteks on ERR-is hetkel käimas saatesari „Minu pidu“, mis kajastab inimeste mälestusi ja kogemusi oma laulu- ja tantsupidudest. Soovitan soojalt vaadata, lood on väga toredad ning südantsoojendavad. Miks on rahvuslikud peod meile nii tähtsad?
Esimene laulupidu toimus rahvuslikul ärkamisajal 1869. aastal Tartus. See oli eestlaste jaoks võimalus kokku tulla ning end ühtse rahvana tunda. Laulupidude traditsioon jätkus isegi nõukogude ajal. Esimene tantsupidu seevastu toimus alles 1934. aastal, kusjuures ürituse nimi ei olnud veel tantsupidu nagu meie seda täna tunneme, vaid hoopis Eesti mängud. Selle peamiseks fookuseks olid spordivõistlused, ent esinesid ka Läti võimlejad ja rahvatantsijad kogu Eestist. Rahvatantsijad tantsisid kokku kolm tantsu. Alates V üldtantsupeost Kalevi staadionil on tantsupeod alati toimunud Tallinnas.
Rahvapeod on osa meie kultuurist ja rahvuslikust eneseteadvusest. See on kord paari aasta jooksul, kui eestlased on vahelduseks tavalisele hallile olekule rõõmsad ja lahked, naeratavad üksteisele, räägivad võõrastega juttu ja tunnevad ühtekuuluvustunnet. Laulmine ning rahvatants loovad võimaluse inimestel ühte hoida, kasvatada rahvuslikku eneseteadvust ja tunda uhkust oma rahvuse üle. Seetõttu on oluline, et noored inimesed jätkaksid rahvuskultuuri edendamisega.
Rahvatants on suurepärane viis enesearenduseks. See ühendab meid oma kultuuriga, aitab arendada kehalisi oskusi ja koordinatsiooni ning viib uute ägedate inimesteni, kellel on sarnane huvi tantsu ja eestluse vastu. Tantsupeole pürgimine lähendab sind kaaslastega ning sinna päriselt kohale jõudmiseks vajalik pingutus tekitab tunde, et oled rahvakultuurile kaasa aidanud. Tantsupeol käimine on ülev kogemus, sest kui oled koos suure hulga inimestega koos pingutanud ja pikad proovipäevad üle elanud, on pärast viimast tantsupeo etendust toimuval simmanil tekkinud ühtsustunne imeline.
Kui rääkida inimestega, kes on laulu- või tantsupeol käinud, on üldine arvamus väga positiivne. Kõik koos laulukaare all „Ta lendab mesipuu poole“ laulmine või tantsupeo viimaseks tantsuks oleva Anna Raudkatsi „Tuljaku“ tantsimine on ikka alati väga vägev tunne, mis ühendab meid oma vanemate, vanavanemate ja eestlastega läbi aegade. Seetõttu soovitan kõigil, kellel vähegi mahti on, kindlasti selle peale mõelda, et laulu- ja/või tantsupeole minna. Kui sel aastal ei ole võimalik, saabub järgmine suur pidu juba kolme aasta pärast.
Rahvusliku kultuuri säilitamine on väga oluline, eriti just noorte inimeste seas. Väärtustagem seda võimalust, mis meile laulu- ja tantsupeo raames antud. Väärtustagem seda ühist rõõmu ja ühtekuuluvustunnet, mis on meile jäänud püsima isegi läbi raskete aegade. Väärtustagem eesti rahvast!
Ethel Meier 142.a