Euroopa Liit tegutseb tihti eesmärgiga kaitsta inimeste tervist ja keskkonda. See on iseenesest kiiduväärt siht, kuid meetodid, millega selleni püütakse jõuda, on üha enam kaldumas absurdini.
Praeguseks oleme jõudnud lausa niikaugele, et hiljuti alustati Euroopa Kemikaaliametis arutelu, mille käigus kaalutakse etanooli keelustamist puhastusvahendites. See on üks värskematest näidetest, kuidas teaduspõhised otsused asendatakse sümboolse regulatsiooniga, mille praktiline mõju on minimaalne või hoopistükkis kahjulik.
Kogu selle tegevuse põhjenduseks on toodud, et tegu on kantserogeense ja reproduktiivtoksilise ainega. Eesti Keemiatööstuse Liit väidab, et olukord on absurdne ning käte ja pindade puhastamiseks kasutatava etanooli keelamise aluseks on võetud andmed alkoholi joomise mõjust inimorganismile. Etanooli sisaldavate puhastusvahendite kasutamisel jõuab meie organismi alkoholi aga vähem kui juues klaasi õunamahla.
Etanool on aine, mille funktsioon puhastusvahendites on selge, põhjendatud ja hästi toimiv. See on laialdaselt kasutatav tarbekeemias, sarnaste omadustega alternatiivid puuduvad. Eriti oluline on etanool tervishoiuvaldkonnas. Ükski teine aine ei suuda nii tõhusalt peatada nakkuste levikut, seda lisatakse puhastus-, hooldus- ja farmaatsiatoodetesse ning kasutatakse toidusektoris, parfümeerias ning mujal.
Ometi kaldub Euroopa Liidu tasandil toimuv arutelu sisulise riskihindamise asemel pigem abstraktsetele signaalidele ning selline suhtumine ei põhine keemial, toksikoloogial ega mõistlikul poliitikal. Lisaks tuleb märkida, et kogu selle arutelu ja sellega kaasnevad „uuringud“ maksavad kinni maksumaksjad.
Eemaldades turult parima toimiva komponendi, on paslik küsida, millega me selle asendame. Üheks variandiks oleks propanool, mille mõju viirustele ja bakteritele on väiksem, hind märkimisväärselt suurem ja millel on tugevalt häiriv lõhn. Mis oleks, kui võtaksime kasutusele hoopis metanooli – töötab see tegelikult ju isegi efektiivsemalt kui etanool – tapab ära kõik. Pole meid, pole ka probleemi? Kui otsuseid teevad inimesed, kellel puudub kaine mõistus, siis ei saa kunagi kindel olla, mida tulevik toob.
9. aprillil avaldati ERR-is etanooli keelustamise arutelu kohta artikkel, millele reageeris kiiresti peaminister Kristen Michal, kes postitas paari tunni pärast sotsiaalmeediasse kommentaari artikli sisu kohta. Oma postituses väitis Michal järgmist:
„Ei keela. Riskihindamine EL ametis ei tähenda, et EL midagi keelustab. Pole ettepanekut, veel vähem eelnõu. Ning olgu siis juba ette öeldud, et meie sotsvaldkond lisaks majandusele peab seda ebamõistlikuks (olles viisakas) ja sellest lähtume isegi kui keegi peaks küsima.“
Head meelt teeb, et peaministril on olemas kaine mõistus (loodetavasti ei olnud asi ainult selles, et postitus oli tehtud hommikul). Kuigi Michali öeldu rahustab südant, jääb ikkagi õhku küsimus – miks on vaja ebaadekvaatsete argumentidega põhjendatud riskihindamist, mis tekitab ettevõtjate seas paanikat ning paneb maksumaksjad peast kinni võtma ja Euroopa Liitu usku kaotama?
Regulatsioonide eesmärk peaks olema ühiskonna turvalisuse ja keskkonnakaitse tasakaalustatud edendamine. Puhastusvahendites sisalduv etanool ei ole risk, mis vajaks lahendust. Selle keelustamine looks aga reaalseid probleeme.
Tegemist ei ole kahjuks üksikjuhtumiga. Headeks näideteks on veel pudelikorkide sunniviisiline pudeli külge kinnitamine (sellest tulenevat piina ei saa kunagi andestada) ja elektriautode pealesurumine sõltumata elektritaristu tegelikust võimekusest – see on muster. Muster, kus eesmärgid kõlavad hästi, aga teostus jätab soovida.
Sellise poliitika suurim oht ei ole ebaõnnestumine, vaid see, et see õõnestab usaldust praeguse süsteemi vastu. Kui isegi keemiliselt lihtne ja kontrollitud aine kuulutatakse järsku sobimatuks, siis ei ole selge, millel üldse otsused põhinevad!
Jan Hendrik Järvemets 142.c