Aga olgu see viimane muusikanurk kurbuse asemel täis armastust muusika vastu – seetõttu me siin oleme. Ja kes teab, võib-olla mõnes teises vormis kestab muusikaarmastus Reaali Poisis edasi…
Songs: Ohia – „Farewell Transmission“ (kantri)
Sattusin selle loo peale jumaliku Spotify „Discover Weekly“ kaudu ning ma olen nii tänulik. Väga harva tekitavad lood mulle tunde, et ma tahaks elada maaelu Kesk-Ameerikas ja vaadata kõrbesse suubuvat värelevat päikeseloojangut. Loo nimi on ka sobilik: seitsme ja poole minutiline pikkus, venivad kitarririffid, väsinud trummid ja unistav vokalist loovad õhkkonna, mis vaatab nostalgiliselt paremate aegade poole. Soovitan kuulata seda lugu kõigil, kes peavad lugu rokist ja kantrist.
Mid-Air Thief – „Ahhhh, These Chains!“ (neo-psühhedeelia)
Kui mina peaks sattuma taevasse ja see muusika ei kosta üle kõikide pilvetupsude, oleksin ma sügavalt pettunud jumala muusikavalikus. Ma julgen väita, et ilusamat muusikat kui see on vaid käega segada, kui üldse. „These Chains“ kõlab unikaalselt, sest et üksteisega mängivad kogu loo vältel kulli klassikaline kitarr ja süntesaator. Kooslus on üllatav, kuid imekaunis. Iga minut suudab lugu viia sind uuele teele, jäädes alati värskeks ja lummavaks. Minu muusikanimistus on ja jääb pikalt see teos üheks kaunimaks.
Black Country, New Road – „Haldern“ (rokk)
Album, millelt lugu pärineb, on kiiresti kasvanud minu üheks lemmikuks. Pean tõdema, see teos on rokklugu vaid enda nimes. Õrnade kitarrihelide kõrval, mis sinu kukalt paitavad, on sulle eesreas vaikset morni näidendit mängimas klaveriklõbinad ja saksofonivinjetid. Ilmselgelt on tunda, et see on valminud puhtast emotsioonist, muusikateooria on vaid kõrvaline tüütav faktor. Lugu on mõeldud vaid kõige tugevama psüühikaga inimestele või masohhistidele – nautige, nutke.
Gezebelle Gaburgably – „Snail man“ (punk)
Hirmuäratav tigumees, pool tigu, pool mees, varitseb meid kõikjal ja ta on kindlasti päris. Tal on püstol ning elab omaette teistest eemal. Peamine, et sa tema nime ei hüüa. Lugu räägib paranoilisest minategelasest, kes kardab tigumeest, isegi kui pole kedagi teist, kes oleks tigumeest näinud. Laul on kiire ja tantsitav, sõnad absurdsed ja labased. Pungile omapärane mässumeelsus kumab läbi kogu loo.
Nick Sadler, Tobias Grave – „Autoluminescent“ (industriaal)
Väga võimsa kulminatsiooniga pala. Lugu kasvab järjest tormilisemaks, kaotades üha oma musikaalsust. Siiski loob see segaduses äratuntava mustri, millele lisandub aina rohkem helikihte. Algus on madal ja leebe, lõpp aga järsk ja kriiskav, kuid säilitades suursugususe. Pinget, dramat ja atmosfääri leidub siin küllaga. Hea lugu ärkamiseks/äratamiseks.
Diemen Sniep – „Drain“ ((post-punk)-rokk)
Drain, kuid mitte gäng. Loo tõus ja langus on meelele märkimisväärselt rahuldav. Muusika elemente tutvustatakse kuulajale maitsekalt. Kui algus on ängistust täis ja loo haripunkt taob marssiva järjekindlusega, siis selle võrra ilusam on lõpp, kui kõik eelnev laheneb, sarnanedes justkui päikesetõusu või vihma lõppemisega.