31. märts on reaalikate jaoks erineva tähendusega päev. Osad mõlgutasid mõtteid, mis nalju järgmisel päeval teha võiks: 1. aprill on siiski naljapäev. Osad tähistasid seda, et aasta lõpuni on kõigest 275 päeva. 141. lennu jaoks oli tegu aga äärmiselt olulise päevaga. Nimelt oli 31. märtsil uurimistööde esitamise tähtaeg. Kellele oli tegu äärmiselt stressirohke päevaga, kellele hoopis rahulikuga, kuna uurimistöö oli juba varem esitatud. Artiklis analüüsitakse 141. lennu õpilaste vastuseid järgnevatele küsimustele:
- kuidas möödus teie 31. märtsi õhtu;
- mis kell te oma uurimistöö ära esitasite ja miks just sel kellaajal;
- mis tunne valdas teid peale uurimistöö esitamist?
Vastuseid tuli seinast seina ning peegelduvad emotsioonid olid kontrastsed.
Esimesele küsimusele tuli nii lühikesi kui ka pikemaid vastuseid. Lühemad vastused olid: „uni oli hea“, „esitasin UT ära ja läksin linna peale“ ning „meeldivalt, ilus õhtu oli“. Oli ka õpilasi, kelles tekitas uurimistöö esitamise tähtaeg tugevamaid emotsioone. Üks õpilane suutis 31. märtsi päeva veeta bowling’ut mängides, koeraga jalutades ja Netflix’i seriaali vaadates, kuid ka temal ei olnud täiesti töövaba päev, sest õpilane sai end tunda kui spetsialist, kui ta sõbrad ja klassikaaslased küsisid UT vormistamisega abi. See oli õpilase jaoks väga tugev positiivne emotsioon. Mõnel õpilasel oli õhtupoolik hoopis pingelisem, sest ajasurve all tundis õpilane end kui „Masterchef’i“ saates, kus ta peab cook’ima ideaalse roa, aga pidi selle asemel cook’ima ideaalse uurimistöö.
Nähes postkastis juhendaja hinnangulehte, oli õhkkond pingeline, kuid kirja avades sai suur kivi südamelt veeretatud, kuna nägin hinnangulehel maksimaalset tulemust. Leidus õpilasi, kellel oli uurimistöö juba päev varem esitatud, kuid esmaspäeval, 31. märtsil enda uurimistööd koolis läbi lugedes leiti veel mõned vead, mida parandada, kuna suurem töö oli juba varem valmis tehtud.
Teisele küsimusele oli juba mitmesuguseid huvitavaid põhjendusi, miks just sellel kellaajal uurimistöö esitati. Osad õpilased esitasid oma uurimistöö ka teadustööde konkursile, mille tähtaeg oli juba 20. veebruaril, ja neil oli hiljem vaja teha ainult pisiparandusi, kuna töö sai Drive’i kausta esitatud juba mõned päevad varem. Kõik 141. ja 140. lennu õpilased teavad, et suur osa uurimistööst on vormistusega tegelemine. Sellega maadlesid ka osad õpilased: „Pool kaheksa sain lõpuks leheküljenumbrid paika.“ Uurimistööd ei tohi ka enne esitada, kui koolisisene juhendaja on andnud selleks nõusoleku ning kuna õpetajad ei ole superinimesed, siis võis sellega aega minna, eriti siis, kui juhendajal on mitu juhendatavat. Õpilased vastasid nii: „21.18, sest ootasin juhendajalt viimast kinnitust, et nüüd on vormistus ideaalne.“ Samuti kirjutati: „Kella viie paiku sain kinnituse esitamaks.“
Kahjuks ei ole iga lugu roosiõieline ning mõnel õpilasel viibis uurimistöö valmimine eri põhjustel ning küsimusele vastati nii: „Ma ei esitanud kahjuks veel UT-d, aga plaanin seda kindlasti teha!“ Soovin neile kerget sulge ja häid mõtteid.
Kolmas küsimus tekitas kõigis väga erinevaid emotsioone: kes oli närvis, kellel langes südamelt raskus. Õpilased on öelnud, et neil oli sisimas siiski mingi kartusekübe, et midagi oli jäänud kahe silma vahele. Ka siis, kui töö oli esitatud, ei saanud hing rahu. Osadel valitses hoopis neutraalne tunne ning nad ootasid enamat. Neutraalne tunne oli seotud sellega, et rahulolu saabus juba mõned nädalad varem, kui oli kindlalt selge, et töö saab valmis. Mõnele mõjus töö ära esitamine nii hästi, et esmaspäev tundus reedena ja kõrvaklappidest kõlas repeat’i peal Inese „Keerlen“. Eriti tublidel saabus õnneemotsioon juba varem, kui nad esitasid 20. veebruaril oma töö teadustööde festivalile, seega 31. märts neile uut eduelamust ei toonud. Kuid kui kell südaööd lõi, siis ei saanud enam midagi muuta ning pinge kadus. Osad olid ka pettunud, kuna ootasid suuremat emotsiooni, kuid lõppude lõpuks on tegu kõigest kooli lõpetamiseks vajaliku tööga. Iga hea ei ole oma veata – nüüd algas ootusärevus retsensentide hinnangute ja üleüldiste hinnete osas. Siiski võib antud küsimuse koondvastuseks öelda: kivi langes südamelt ja hing muutus rahulikumaks.
Uurimistöö on osa iga gümnaasiumi lõpetamisest, kuid see töö ja vaev, mis UT nimel ette võetakse, on kordades suurem, kui enesetunne peale esitamist. Enda üle tuleb olla väga uhke ja pange täiega edasi. Tulgu teie kõigi tulemuseks sada ja teeme ajaloo parima statistika. 142. lend hoidke alt – järgmisel aastal on teie kord ;).
Jakob Aus 141.c