Jan Hendrik Järvemets 142.c
“Oh, kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled…” algab kõigile tuntud laul. Nüüd on selleks aga hilja: kooliaeg on juba kohale jõudnud, sellega käsikäes saabunud ka uurimistöödega tõsiselt alustamine. 143. lennul on viimane aeg suveunest ärgata ning hakata tööle. Seda etappi alustavatele koolivendadele- õdedele on Reaali Poisil aga soovitusi, et leevendada reaalikate eluraskuseid.
Lugeja meelestamiseks alustame eelmise õppeaasta kokkuvõttest. Võib julgusega öelda, et 142. lennu õpilased nägid auväärse tulemuse nimel rohkelt vaeva. Teemasid leidus pea igast kategooriast, kolm peamist valdkonda olid tehnoloogia, loodus- ja ühiskonnateadused. Säärane lühike nimekiri aga ei anna pädevat ülevaadet tervele uurimistööde spektrile. Jätkunud on trend mõtiskleda tehisintellekti üle ning üha rohkem käsitletakse seda mitte ainult uue tehnoloogiana, vaid ka paratamatu informaatika, majanduse ja õigussüsteemi osana. Traditsiooniline huvi Reaalkooli ajaloo ja hetkese oleku vastu on samuti säilinud. Valitud uurimismeetodeid vaadates võib rõõmustada, et reaalikad suudavad h innata a ndmepõh iseid lahendusi: enamus õpilastest tegi otsuse küsitluse, intervjuu, vaatluse, mõõtmise või eksperimendi kasuks.
Elutarkuseid uurimistööga seotud eluraskuste erru saatmiseks: Võib tõdeda, et järgnev list on enamikule juba ammusest ajast teada, kuid nagu inimestele ikka, mida rohkem korrutada, seda suurem on lootus, et miski ka praktikasse jõuab.
1) Kuigi uurimisküsimus võiks praegustel tegijatel juba üpriski selge olla, siis tuleb möönda, et tegu on esimese tugisambaga, millele oma tööd üles ehitada. Soovitus on selgelt mõelda kaugemale küsimusest “Mida ma uurin?” ning keskenduda tugevalt mõttele “Mis on see uurimisküsimus, millele ma vastuse leidma pean?”. Isegi, kui küsimus või selle sõnastus vahepeal muutub, on see väärt põhjalikult läbi mõelda. 2) Teiseks rõhutame suhtlust nii koolisisese kui ka -välise juhendajaga. Pidev arutelu, murede ja mõtete omavaheline kommunikeerimine ning kokkulepetest kinnipidamine on eduka uurimistöö kirjutamise protsessi alus.
3) Kolmandaks suuname 143. lendu oma uurimistööga võimalikult vara alustama. Lubame, et süsteem “uurimistöö enne, siis lõbu” annab teile pikas perspektiivis 11. klassi jooksul rohkem dopamiini kui muud lahendused. See ei tähenda muidugi, et kooliaasta esimeses pooles tuleb end üle koormata ja igal vabal hetkel uurimistööga tegeleda: peaasi on, et see ei jääks unarusse ja viimasele hetkele, mil tuleb hakata unetunde valikuvabaduseta ohverdama.
"Kahjuks on piir AI kui mõistliku abimehe kasutamise ja absoluutse ajumäda vahel tihtipeale märkimisväärselt õhuke."
Kindlasti saaks seda nimekirja väga pikalt jätkata, kuid selle jaoks, nagu ka teises punktis vihjatud, saate nõuandeid küsida oma juhendajatelt. Kartma ei pea ka koolikaaslastelt abi palumist, “Üks kõikide, kõik ühe eest!” teatavasti me deviis ju on.
Kas sõber AI teeb tänapäeval töö ise ära?
Tuleb tõdeda, et tehisintellekt on saanud osaks uurimistöö kirjutamisest. Kahjuks on piir AI kui mõistliku abimehe kasutamise ja absoluutse ajumäda vahel tihtipeale märk imisväärselt õhuke. Kui tehisintellekti kasutamine näiteks a l g a l l i k ate kog u m i k u otsi m isek s on mõistetav, siis sellest kaugemale minnes tekib kohti, mida saab võrrelda õhukesele jääle minekuga. Ei saa eitada, et on võimalik kirjutada uurimistööd meenutav tekst puhtalt juturobotiga, k u id t u leb k üsida, k as on ü hteg i inimest, kes sellest päriselt kasu saaks.
Mida annab uurimistöö kirjutamine?
Uurimistööd kirjutades saab õpilane arendada oskust iseseisvalt uurida, oma aega planeerida, arendada kriitilist mõtlemist ning on võimalik saada väärtuslikke oskuseid ja teadmisi tulevikuks. Esitame siinkohal provokatiivse mõtte: mida annab uurimistöö kirjutamine õpilasele, kes on suutnud juba noores eas enamus nendest oskustest omandada määral, mida uurimistöö kauge male aren- dada ei suuda? Säärane arukas õpilane võtab endale kohusetundest uurimistöö, mida tehes ta saab uusi teadmisi või oskusi, teeb praktilise osa ära ning hakkab pikka teksti kirja panema. Mis saab sellest kirjutisest edasi: selle loeb läbi tema juhendaja, retsensent. Kuna nimetatud rollide kandjatel on ka kohustused ja eraelu, on suur tõenäosus, et teksti loetakse pahuralt hilisel õhtutunnil. Peale seda jääb uurimistöö tihti failina alles, kuid selle vastu huvi puudub. Õpilane kulutas suure hulga tulutut aega teksti, millel puudus sisuline väärtus praktilisest osast kaugemal. Kas ka sellist UT-d saab liigitada omamoodi ajumädaks? Saame endaga kaasa võtta mõtte, kas tulevikus võiks leida alternatiivse lahenduse, millega õpilane saaks oma aega ise kasutada tõeliselt arendava tegevuse jaoks, mitte lihtsalt teha midagi selleks, et see ära teha.
Soovime Reaali Poisi ja 142. lennu poolt selleaastastele kirjutajatele jõudu ja nobedaid näppe!