Ema on üks inimese suurimaid toetajaid läbi elu. Ema armastus on piiritu ja tingimusteta. Vahel on armastust nii palju, et see justkui lämmataks meid ning tahaksime hoolivuse vahele veidi hingamisruumi jätta. Kui vanaks me ka ei jääks, jääb ema alati selleks kindlaks majakaks tormisel elumerel, kelle poole saab oma murede ja rõõmudega pöörduda ning kes meile südamepõhjast kaasa elab. Ema kaotamine on ränk hoop, ükskõik mis vanuses. Veidi üle aasta tagasi lahkus meie seast nukuteatri näitleja ja aastaid ETV-s töötanud Ingrid Kivirähk, kes oli tugipunkt ja ühenduslüli tervele perele. Möödunud emadepäeval vestlesime sellel teemal Ingridi poja Andrus Kivirähaga.

Milline on emadepäev sinu jaoks?

Emadepäeva hommikul käin nagu ikka Robiniga (loe: kuulsa filmikoeraga) umbes seitsme ajal jalutamas. Välisministeeriumi ees on lillepeenar, varastan sealt ühe tulbi ja viin selle oma abikaasa Ilonale. Ülejäänud on meie laste teha: nemad peavad ju oma emale kinke tooma. Varem käisin minagi oma Mammale (Ingrid Kivirähk) lilli ja kooki viimas, aga nüüd seda ma teha ei saa. Nii ongi jäänud vaid kodune emadepäev. Juba teist aastat on minu tütar Kaarin ka ema, nii et nüüd saan talle ilusat emadepäeva soovida.

Milline ema Mamma oli?

Mamma oli väga südamlik ja armastav ema. Ta sai üsna ruttu vanaemaks ja ma hakkasingi teda kutsuma Mammaks. See aeg, kui ta ainult minu ema oli, oli tegelt üpris lühike. Ema lubas kõike teha, aga sellega oli häda, et ta tahtis mind kogu aeg valvata ja kaitsta. Oli tüüpiline, et kui ma tahtsin õhtul välja minna, siis ta oli väga kirglikult vastu sellele. Mis oli ka arusaadav, sest sel ajal ei olnud ju mobiiltelefone – kes kodunt välja läks, see oligi läinud nii kaua, kuni ta ükskord tagasi tuli. Ma mäletan lapsepõlvest, kui käisin klassivendadel külas, siis mitu korda juhtus see, et Mamma tuli mulle sinna järgi. Tema jaoks olin ma liiga kauaks jäänud, seega ilmus ta ukse taha. Mul oli muidugi hästi piinlik, et tema pidi järgi tulema. Eks minu arvates oli see hoolitsus natukene liiast sellel ajal, aga teisalt oli hästi turvaline ja tore. Tagantjärgi tundub kõik väga armas ja naljakas.

Kuidas on muutunud sinu elu parast Mamma lahkumist? Mis on samaks jäänud?

Peamiselt on muutunud see, et ei saa tal enam külas käia ega talle helistada. Kuna minu pere on suur ja kohe pärast Mamma lahkumist sündis mulle lapselaps Joosep, siis on kõik justkui tasakaalus, balansis. Kuigi otseselt emaga enam suhelda ei saa, saab temast mõelda ikka. Jutu sees kodus tihti keegi ütleb, et mamma oleks selle peale nii teinud või niimoodi arvanud. Nii on ta vestlustes aktiivselt sees ning käib meiega ikka kaasas.

Räägi mõni armas lugu Mammast

Neid lugusid on loomulikult hästi palju. Mamma oli tohutult hoolitsev ja jälgis mind väga. Mulle meeldis teda mõnikord natuke kiusata. Kui sõitsime näiteks trolli või bussiga, siis ma vaikselt imbusin tema märkamata bussi tagumisse otsa. Eemalt oli huvitav vaadata, kuidas ta korraga avastas, et ma kadunud olen, et mind polegi tema kõrval ja kuidas ta siis otsima hakkas, kus Andrus on. Teine sarnane asi oli, et alati, kui välja läksid, siis ta lehvitas rõdu pealt järgi ja saatis ära. Aga kui minna rõdu alt, mööda maja seina, siis ta ei näinud mind väljumas. Ja eks see oli kergelt sadistlik minu poolt, kuna eks mamma oli siis ikka ärevil. Juurdles, kas ma ikka jõudsin trepikojast välja või vahest keegi röövis või tappis mu enne ära. Ka õhtul koju tulles oli mamma alati peadpidi aknast väljas ja vaatas, kas ma olen juba kuskilt lähenemas. Kuna ma olin sellest üpris tüdinenud, läksin vahel nii, et ta ei näeks mind tulemas. Nii sai kogu aeg palju sundimatut nalja. Mida vanemaks ta sai, seda rohkem hakkas tulema ootamatuid kommentaare ja nalju. Eks vanusega inimene muutub natuke ekstravagantsemaks. 

Kuidas on ema mõjutanud sinu karjäärivalikut?

Ema ei olegi minu karjäärivalikut mõjutanud. Ma ei öelnud talle üldse, mida ma kavatsen õppima minna. Mulle tundub see nii isiklik teema. Ta on mind mõjutanud, aga mitte üksi, vaid koos mu isaga. Ema ja isa võtsid meid lapsest saati teatrisse kaasa, mis põhjendab ka seda, miks olen siiamaani teatriga tihedalt seotud. Ma käin palju teatris ning lavastan ka ise etendusi. Karjääri või töö mõttes on ta mõjutanud mind sellega, et ta oli küllaltki laisk ja lebav. Ma olen temast eeskuju võtnud: ei maksa ribadeks töötada. Tuleb võtta aega, et niisama vedeleda kodus ja nagu Mamma ütles: mõnnatada. Ma mäletan, kui ta käis Telemajas tööl ja tihti pärast kooli läksin ma sinna sööma. Minu tulekut kasutas ta alati selleks, et lahkuda varem kui tööpäev lõppes. Mamma polnud tööhoolik, pigem lasi jalga esimesel võimalusel.  

Kuigi emadepäev on selleks aastaks möödas, kannavad meie emad igapäevaselt emaduse koormat edasi. See on töö, millel ei tule kunagi lõppu ning mida võiks väärtustada palju rohkem kui 1/365-ndikul aastast. Mine tee oma emale üks suur soe kalli ja kingi talle tulp, mis pole Välisministeeriumi eest varastatud! 

Aga kui me Andruse juba kohvikusse meelitanud olime, ei suutnud me kiusatusele vastu panna ning küsisime ka mõned kirjandusteemalised küsimused.

Kas sa kirjutad käsitsi või arvutis? Kas ja kuidas on tehisintellekt su tööd mõjutanud?

Kirjutan ikka arvutis, kes tänapäeval ikka käsitsi viitsib kirjutada. Ma olen oma kirjutamismeetodiga ära harjunud, nii et mis seal ikka muuta on. 

Minu jaoks on tehisintellekt lihtsalt selline naljakas mänguasi: saab aeg-ajalt küsida midagi või käskida tal mõne pildi joonistada. Ta on justkui omamoodi kratt, et annad talle tööd ja siis ta allub sulle.

Milline on sinu rutiin kirjutamiseks?

Ma olen hommikune kirjutaja ja ka üldse hommikuinimene: siis ma olen reipam. Kirjutan oma kirjutuslaua taga. Mulle ei meeldi käia kuskil kohvikus või nii. Ma ei rända oma arvutiga, ta on ikka kogu aeg ühe koha peal. See ongi nagu tööle minek, et istud oma koha peale ja hakkad tööle.

Kas sa kirjutasid oma koolilehes? Kus su esimene tekst avaldati?

Meil ei olnudki koolilehte (32. keskkool), ma ei teagi, kas sel ajal neid üldse oli. Oli ju nõukogude aeg – iga leht või kirjutis, mida tahtsid avaldada, pidi läbima tsensuuri. Tol ajal oli selline tore ajakiri nagu Pikker, mis oli naljaajakiri. Seal avaldati karikatuure, Eesti humoristid kirjutasid sinna jutte ja tõlgiti mujaltki. See oli päris populaarne ja ilmus kaks korda kuus. Ajakiri korraldas koolinoorte huumorivõistlusi, kuhu ma enda jutukesi saatsin. Mõnel korral sain mõne auhinna ja mõningaid jutukesi ka avaldati. Nii minu tee kirjanikuks saamiseni algas. Hiljem võtsin julguse kokku ja saatsin neile tekste ka ilma võistluseta ning mida aeg edasi, seda rohkem neid avaldama hakati. 

Mida sa soovitaksid noortele kirjutajatele?

Minu soovitus: kirjutagu ainult. Eesti on nii väike, et kui sa hästi kirjutad, siis pole võimalust, et märkamata jääd. Sellel on aga kaks poolt: pead kirjutama ja pead julgema seda näidata mõnele toimetajale. Tänapäeval on noorteajakirjade nagu Värske rõhk, Vikerkaar ja Looming toimetajad heatahtlikud inimesed ning alati nõus noortele nõu andma. Kõigil hea meel, kui Eestis kirjutavaid inimesi juurde tekib. Võib ka niisama netti üles panna, aga professionaalses ajakirjas on ikka parem.

Noorus- ja kooliaeg

Õppisin Tartus Ülikoolis ajakirjandust, aga soovisin tegelikult humoristiks saada. See, mida ma seal täpselt õppisin, on mul ammu ununenud, aga inimesed on ikka alles. Sain ülikoolist sõbrad terveks eluks. 

Keskkoolis hakkasime teatrit tegema. Meil oli väike näitering. Mina kirjutasin näidendeid ja kambakesi lavastasime need ära. See oli väga vahva aeg, kui sai koolis õhtuti proove tegemas käia. Mul  olid vahepeal lausa kooli võtmed enda käes. 

Kooliajal meeldis meile vigureid teha, mida me ise nimetasime häppeningudeks, näiteks kui riietusime ootamatult päevaks sõduriteks. Tunde see ei seganud, aga tegi koolis käimise teatraalseks ning päeva värvilisemaks. Olime edevad noormehed. ;)

Sõpru oli mul küll, kellega me teatrit tegime ja kikilipse kandsime, aga see sõprus põhines millelgi muul. Lugemine ja kirjutamine oli mul isiklik hobi. Sellepärast oligi ülikooli minna väga tore, sest seal leidus samade huvidega inimesi. 

Miks just selline pealkiri nagu „Kaka ja kevad“? Kas sellega kaasnes negatiivne tähelepanu?

Lugu on kakajunni seiklustest kevades – selles mõttes on pealkiri elementaarne. Miks see just kogu raamatu pealkirjaks panna, kui seal on ju palju jutte? Juba sellepärast, et siiamaani mõni küsib selle kohta. See äratab tähelepanu. Raamat paistab riiulilt välja ja torkab silma. Probleeme tekkis väga vähe: mõned konservatiivsed vanaemad tulid pahandama, et seda ei taha lapselapsele kinkidagi, aga kõik, kes raamatut lugesid, neil mingeid probleeme ei tekkinud.

26. aprillil esietendus Draamateatris sinu lavastus „Kõrvaltegelased“. Kuidas see sündis?

Lavastus sai alguse nii, et kaks näitlejannat, Harriet Toompere ja Liina Tennosaar, palusid, et ma kirjutaksin neile juubeli puhul sünnipäevakingiks näidendi, kus nad saaksid mängida peaosi. Tuligi mõte, et raamatutes ja filmides on kõrvaltegelased, kes vilksatavad võib-olla ainult viieks minutiks, kuid võiks ju hakata mõtlema, mida nad ka enne ja pärast tegid. Võiks nuputada välja nende eluloo ja kas nad on rahul, et neid nii vähe näidatakse või on nad natuke solvunud. Otsisin Eestis ilmselt kõige tuntuma raamatu „Tõe ja õiguse“ ja võtsin sealt kaks sellist kõrvaltegelast, kellest enamus isegi kuulnud pole – Vargamäe Indreku õed Kadri ja Tiiu. Ja nendest lugu sündiski. Lubasin ka algusest peale seda ise lavastada, aga see pole ka mu esimene lavastus, nii et sain täitsa hakkama.

Paula Arula 142.a

Ete Vapper 142.a