Reaali Poiss on taas visanud vembu. Märtsi lõpus saadeti gümnasistidele ja õpetajatele aprilli kuuküsitlus. Kuigi vastustevorm kandis pealkirja „Reaalkooli õpilaste sotsiaalharjumused“, oli tegu hoopiski autismitestiga. Leidus neid, kel oli varasemalt teadmata põhjustel autismitestidega kogemust. Nemad tundsid tüüpküsimused kiiresti ära. Enamus õpilastest olid siiski piisavalt sinisilmsed ja soovisid siiralt oma sotsiaalharjumusi meiega jagada.
NB! Kindlasti ei ole tegu päris diagnoosiga. Kõrge skoor ei tähenda ilmtingimata seda, et pead kohe spetsialisti juurde aja panema, samuti ei tähenda madal skoor täiesti neurotüüpilist mõtlemist. See artikkel on mõeldud kooliperele lõbu pakkumiseks, mitte kellegi ehmatamiseks. Kui see aga paneb sind enda peale mõtlema, siis võid teemat edasi uurida. Praegu naudi aga statistikat ja ära võta tulemusi liiga südamesse, kõik inimesed on omamoodi veidrad, eriti Reaalkoolis.
Mis on autism?
Autismi ei saa defineerida üheselt, see on lai spekter. Kõik selle jooned mõjutavad, kuidas inimene maailma tajub. Mõni meist peab kogu info enda ümber hoolikalt organiseerima. Mõni ei oska käitudes järgida tüüpilisi sotsiaalseid norme, tihti jäävad need arusaamatuks. Autism ei näe igal inimesel välja ühtemoodi – paljudel pole seda isegi märgata, teistel aga esineb väga tugevalt. See küsimustik ei proovi välja selgitada, kellel on autismi „rohkem“ või „vähem“, vaid pigem proovib välja tuua teatud jooned ja harjumused, mis võivad autismispektriga kattuda. Samas võivad need lihtsalt olla ka keskmise Reaalkooli õpilase eripärad.
Mida me täpsemalt uurisime?
Koostasime selle küsimustiku, uurides meditsiiniliste küsimustike üldjooni ja tuues välja olulisemad autismile iseloomulikud jooned. Vastajad said enesehinnangu põhjal märkida, kas nad nõustuvad väitega või mitte. Iga vastus, mis oli teatud autisimikaldumusega, andis ühe punkti. Nii saime hinnata, kui kõrgeid skoore inimesed saavutasid meie loodud 21-punktisel skaalal ning kui palju neil selliseid kaldumusi esines. Uurisime näiteks, kuidas orienteeruvad reaalikad erinevat tüüpi suhtlustes ning millised harjumused on õpilastel oma igapäevaste tegevuste kujundamiseks.
Millised olid meie hüpoteesid?
- Meil oli alust arvata, et Reaalis leidub autismispektriga noori rohkem kui keskmises koolis. Ametlike uuringute põhjal tuleb välja, et autismi esineb poiste seas tunduvalt sagedamini kui tüdrukutel. Arvestades meie kooli soolist koosseisu eeldasime, et see kajastub ka tulemuses.
- Prognoosisime, et autismispektri koondpunkt langeb just inseneeriasuuna õpilastele – seda nii isiklike kogemuste kui stereotüüpide põhjal.
- Samuti arvasime, et paaritu lend – omamoodi nagu nad on – võib olla ka neuroerinevuste poolest tugevamalt esindatud.
- Lisaks eeldasime, et klassides, kus küsitlusele vastanute osakaal on suurem, leidub ka rohkem spektrijoontega õpilasi. Eeldus tugines arusaamal, et spektriga noored ei ole need, kes esimestena vastama püüdlevad. Seega, mida rohkem nende klassist inimesi on vastanud, seda rohkem tekib vastamise motivatsiooni ka neil.
Kes olid kõige aktiivsemad vastajad?
Kokku tegi testi 150 inimest, kellest 7 olid õpetajad ning lendudevaheline jaotus oli järgnev: 140. lend – 41 vastajat; 141. lend – 32 vastajat; 142. lend – 70 vastajat.
Suundade järgi osutusid kõige usinamateks vastajateks programmeerijad, aga ega ka meedikud väga maha ei jäänud. Nagu alati, olid ka sel korral kõige laisemad just majandussuuna õpilased.
Nüüd aga on aeg heita pilk autismispektri levikule
Teaduspõhiste autismitestide uurimisel seadsime oma 21-punktise skaala jaoks spektri alampiiri 13 punkti peale. 12 noort saavutasid tulemuse, mis viitab tugevatele autismispektri joontele – see seltskond moodustab lausa üle 8% vastanutest. 142. lennust oli neid kolm: kaks inseneeria suunast ja üks majandusest. 140. lend näitas sama tulemust: kolm autisminäitajaga õpilast, kellest kaks programmeerimises ja üks meditsiinis. 141. lend eristus veidi rohkem: kuus spektrikandjat, kellest kolm olid meedikud, kaks programmeerijad ja üks majandusest. Suurimad tulemused, 18 punkti 21-st, tulid mõlemad programmeerimissuunast. Kõik küsitlusele vastanud õpetajad jäid autismispektri piiridest välja.
Kõige tugevamana jäi püsima hüpotees paaritu lennu osas. Nende spektrilisuse osakaal oli lausa 19%. Paarislennud näitasid tunduvalt neutraalsemaid tulemusi: 140. lennust 7% ning 142. lennust 4%. Kuigi me ei pane (enamasti) pahaks 141. lennu omapärasid, siis statistiliselt ja loogiliselt mõeldes on mõistetav, mis taolist erinevust soosib – paaritu lend ei suvatsenud küsitlusele piisavalt vastata. Sellise seose täheldamine lükkab aga ümber meie eelduse, et rohkem vastajaid tähendab suuremaid autisminäitajaid. Tuleb välja, et vaadeldavad isiksuse eripärad ei pärsi kuuküsitlusele vastamise aktiivsust. Tuleb aga ikka silmas pidada, et spektrijoontega noori oli vastanute seas paaritus lennus sama palju kui mõlemas paarislennus kokku.
Ka meie eeldus, et just insenerid on suurima tõenäosusega spektriga, osutus valeks. Ootamatult ilmnes, et insenerid on kõige väiksemate autisminäitajatega. Suured skoorid tulid hoopiski meditsiini ja ka programmeerimise suundadest – tulemused olid vastavalt uhked 10,5% ja 10,3%.
Kuidas kattuvad autistlikud jooned reaalikate harjumustega ning mida veel testiga reaalikate kohta teada saime?
Kõige silmapaistvamalt ühtisid noorte arvamused spektriga, kui jutuks tulid sügavad huvid, millest õpilased saaksid rääkida tunde. Lisaks häirib reaalikaid, kui neid mingi tegevuse ajal segatakse ning nad nõustuvad väitega, et neil on raske oma tegemistega uuesti peale hakata, kui tekib paus. Tulemustesse rohkem süvenedes mõistsime, et reaalikad ei taha rutiinidest kõrvale kalduda. Väitele „ma ei tunne ennast mugavalt, kui minu plaanid või igapäevased rutiinid muutuvad“ vastasid peaaegu pooled jaatavalt, mis on täiesti mõistetav kui arvestada, et Reaalis ellujäämiseks tuleb kehtestada kindel ja läbimõeldud päevakava. Samuti ilmneb väitest „ma arvan, et enamus inimesi mõistab mind täpselt nii, nagu ma end väljendada püüan“, et paljud meist ei ole veel suutnud välja arendada kõiki vajalikke oskusi oma mõtete ja tunnete selgeks edasiandmiseks. Arvestades, et oleme noored ja alles õpime maailmas hakkama saamist, on see täiesti loomulik. Kõige šokeerivam oli aga fakt, et pooled reaalikad eelistavad tööd teha iseseisvalt, mitte grupis. Sellele on meil vastukaaluks küsida vaid üks küsimus: kuhu jäi „üks kõikide, kõik ühe eest“?
Kuidas ma saaksin end veel kontrollida?
Kui Sul on mure enda tagasiside osas, saad alati pöörduda spetsialisti poole, ka meie kooli psühholoogid on kindlasti valmis kuulama ning alati ka toetama.
Monika Bronzini 142.b
Jan Hendrik Järvemets 142.c