Mõni päev tundub see tohutu infovoog niivõrd lämmatav – jääb mulje, et maailmas pole kriipsugi inimlikkust ega lootust alles. Aga see on ju meie teha, millises maailmas me elame.  Loomulikult on tunne, et üksi ei saa selleks midagi teha. Tunne, et oleme liiga noored või vanad ja meie arvamus ei loe.

hetk enne und peegeldamas on kollakas valgus akna tagant – kumiseb silme ees virvendab kõrvus ja hajub mulle naha alla aga ometi ju tean, et tegelikult virvendab silmes kumisevad mõtted ja et olen täiesti üdini magamattta märts ‘25 „Kas sa ööseks ei sulgegi kardinat?“ Aga tänavaposti valgustust, eis tuulele omast krabinat