,,Romeo ja Julia” on üks kõige kuulsamatest näidenditest kogu maailmas. Shakespeare’i 1597. aastal lavastatud draama on juba mitu sajandit inimeste tähelepanu püüdnud ning aastast aastasse on see ikka ajarattal edasi veerenud. Kuid ka selline klassika ei jää igavesti samaks. Kuigi lugu ise on alati sama, muudetakse raamistikku pidevalt. Romeo kui juut ja Julia kui palestiinlane, Romeo kui libahunt ja Julia kui vampiir, ja nii edasi… Ka teater ise ei jää muutmata, olgu selleks kas siis kino, ooper või muusikal. Nüüd on jõudnud kord siis ka masinate kätte.
,,Romula ja Julia” on Kinoteatri lavastus, mille lavastajad on Henrik Kalmet ja Paavo Piik. Seda esitati Rummu karjääris ja kõiki tegelasi esindasid sõidukid: Mercutio-kopp, Tybalt-piikvasar, Jutustaja-kompaktlaadur, Heeroldid-liinibussid, Sinjoore Carbuletti-tuletõrjemasin, Sinjoora Carbuletti-vaakumauto, Krahv Paris-rekka, Samson-frontaallaadur, Julia-4x4 pickup, Romeo-ralliveok, Fortinbras-BYD
Kuna tegu on suurte masinatega, siis on originaalsest lavastusest alles jäetud vaid kõige olulisem. Tegelased ei räägi, välja arvatud paar korda, kui jutustaja näidendit sisse juhatas. Siiski, üks huvitav viis, kuidas kompenseeriti dialoogi puudumist, oli elektrooniliste teadetetahvlite kasutamine stseenidel järje pidamiseks. Kuigi enamik tegevust oleks intelligentsele Reaalkooli õpilasele juba tuttav, aitas see järge pidada, mis parasjagu toimus.
Enamik stseene on ka seetõttu väga palju lühendatud. See on üks viis, kuidas näidend lugu edasi arendab, tuues esile vaid kõige olulisema. Millelgi muul pole lihtsalt ruumi. Kuid sellegipoolest on ka uusi elemente, mis näidendisse lisatati. On juurde toodud nii-öelda lihtsat meelelahutust: näidendi alguses visati karjääri küljelt alla vana auto, alustades näidendi pauguga. Samamoodi lasti näidendi lõpus ilutulestikku, ja peale nende suuremate žestide oli ka muid.
Teiseks kasutati masinaid täiel määral, mida sai näha kõige paremini just etenduse alguses. Mercutio ja Tybalti duellis pöörlesid ja vehkisid mõlemad sõidukid oma tööriistadega vaid napilt üksteisest mööda minnes. Jutustaja sõidab kahe suurmasina vahele, ajades kumbagi omaenda kopaga eemale. Kui Sinjoor Carbuletti avastab noorpaari, ajab ta nood vee pritsimisega minema. Kuigi neil mingeid erilisi tööriistu polnud, sõitsid ka bussid uhket balletti. Kuigi see kõik on vaid asendus näitlejatele, toob masinate massiivsus näidendile täiesti uue tunde.
Kahjuks lõppes selle etendamine 3. augustil, nii et enam pole võimalik seda ise kogeda. Siiski oleks ma seda soovitanud kõigile, keda teater või autod vähegi huvitavad. Ma arvan, et see oli üks senini kõige huvitavam teatriklassika lavastus Eestis. Ei saa küll kritiseerida Estonia või Draamateatri uhkeid lavastusi, kuid ,,Romula ja Julia” tõi lavale lihtsalt niivõrd uue viisi, kuidas teatrit teha, et seda peab kiitma ja sellelt õppust võtma.
Otto Tamkivi 141.a