Gregor Aibast 144.a, Helena Simson 144.a & Regina Peik 144.b
Tallinna Reaalkoolis käib ja on käinud mitmeid edukaid võistlustantsijaid. Võistlustantsu kohta levib palju eksiarvamusi, näiteks, et see pole sport, vaid lihtsalt hobi ning muudab mehed vähem mehelikuks. Tegelikult arendab võistlustants inimest nii füüsiliselt kui ka vaimselt väga efektiivselt. Selle tõestamiseks küsitlesime kolme Reaali võistlustantsijat.
Regina Peik, 144.a, üheksateistkümnekordne Eesti meister.
Frederik Roostfeldt, 142.a, viiekordne Eesti meister ja Ladina-Ameerika tantsude MM finalist.
Madis Abel, vil!130, üheksakordne Eesti meister ja proffide standardtantsude MM finalist.
Mis on üks populaarne eksiarvamus võistlustantsu kohta ja kuidas asjad tegelikult on?
Regina: Üks levinud arvamus on, et tants pole päris sport. Tegelikult on see väide tõest väga kaugel. Võistlustants on nii füüsiliselt kui ka vaimselt väga raske spordiala, mis nõuab suurepärast vormi, koordinatsiooni, rütmitunnetust, musikaalsust ja isegi näitlemisoskust. Treeningud on intensiivsed ning nõuavad suurt pühendumust, järjepidevust ja vajadusel ka muudest tegevustest loobumist. Igal tantsul on oma iseloom ja meeleolu, mida tantsija peab oskama parketil väljendada. Neid tantse on kokku lausa kümme! Lisaks peab võistlustel säilitama naeratuse ka siis, kui on raske. Võistlustants on nii sport kui ka kunst, mis teebki tantsijatest tõelised sportlased.
Frederik: Paljud noored arvavad, et tantsimine on pigem naiselik kui mehelik spordiala, aga tegelikult on tantsimine mõlemat. Inimesed kipuvad arvama, et meestantsijad on homoseksuaalid, kuid tegelikkuses on asjad enamjaolt teisiti: paljud paarid, kes tantsivad täiskasvanute vanuseklassis, on omavahel kas suhtes või abielus.
Madis: Olen tihti kuulnud, et arvatakse, et head tantsijad ei närveeri enne esitust ehk kogu esitus on vaba ja lihtne. Mina väidaksin vastupidist: tipptantsijad närveerivad sagedamini, sest enamjaolt on panused kõrgemad ja suurem arv inimesi jälgib just tipp-paari. Oma 23-aastase kogemuse põhjal ütleksin, et tipud suudavad oma närveerimist hoomata ja suunata seda esituse parendamiseks. See on aga omaette oskus, mis kujuneb välja aastate jooksul.
Kuidas on mõjutanud võistlustants sinu toimetulekut koolis, suhteid, tervist, iseloomu ning elu üldiselt?
Regina: Iga spordiala mõjutab tugevalt elu, kui sellega tipptasemel tegeleda. Kooliga on keeruline, sest võistlusreiside pärast pean tihti puuduma. Tavaliselt lähevad kaduma reeded ja esmaspäevad, mis tuleb veeta lennukis. See tähendab pidevat kontrolltööde järele tegemist ja iseseisvat õppimist. Kui õhtul hilja koju jõuan, jääb õppimine öötundidele. Unetundidest on kogu aeg puudus. Samas õpetab tihe graafik ka aega ratsionaalsemalt kasutama. Võistlustants on andnud mulle uusi tuttavaid ja sõpru kogu maailmast, isegi kui enamasti oleme tantsupõrandal konkurendid.
Frederik: Võistlustants on kooli kõrval võrdsel kohal minu elus, kuid see jätab muidugi ka jälgi. Koolist puudutud tunnid annavad ajapikku tunda, kuid sportlasena on mul hea töövõime olemas. Väga lahe on olla sõber erinevate riikide tantsijatega ning tore on näha tuttavaid nägusid võistlustel. Tervis on muidugi tantsijale väga oluline, mulle isiklikult on tantsimisest palju tervisega seotud probleeme tekkinud, kuid kõike saab hiljem parandada, kui see sport on su elu. Tants kasvatab ka iseloomu, mis tuleb kasuks igapäevaselt. Näiteks julgus, mis paljudel noortel puudub, on tantsus vajalik. Minu meelest peaks olema tants koolikavas, sest seda läheb elus vaja.
Madis: Võistlustants on olnud suurim tegur minu elus ehk selle mõjuala ulatub absoluutselt igasse eluvaldkonda. Antud küsimus on hetkel niivõrd lai, et mõne lausega pole võimalik võistlustantsu mõju haardeulatust edasi anda. Küll aga saan kokkuvõtlikult öelda: olenemata sellest, et olen võistlustantsu nimel palju ohverdanud, on tulemused ohverdused mitmekordselt ületanud ning minu hinnangul mõjutanud kogu minu elu ainult positiivselt.
Mis hetkel sai tantsust sinu jaoks hobi asemel eluviis või karjäär?
Regina: Tantsulise pere tõttu. Juba mu sünnist saadik oli teada, et hakkan tantsima – seega pole tants mulle kunagi olnud lihtsalt hobi. Tants on minu jaoks olnud eluviis juba 4-aastasest saati. Vanemaks saades muutub võistlusgraafik tihedamaks ning veedan peaaegu iga nädalavahetuse võistlustel. Minu mõtteviis muutus eriti pärast minu esimest maailmameistrivõistlust, kus saavutasin koha finaalis. Samuti olen saanud palju reisida ja tantsida suurtel võistlustel üle kogu maailma, näiteks Hiina ja Inglismaa ballisaalides, mis avardasid mu silmaringi. Need kogemused määravad võistlustantsu minu tõeliseks eluviisiks ja karjääriks.
Frederik: Ma pole tantsimisega tegelenud sellepärast, et olla liikuv või sportlik, vaid põhjusel, et tantsimine on spordiala, millega tahan jõuda tippu. Olen tegelenud veel judoga, kuid 2019–2020 oli see vahemik, mil otsustasin valida tantsu judo asemel. Ma ei teinud neid spordialasid niisama hobikorras, vaid mul oli kindel tahe jõuda mõlemaga kõrgele kohale ning võistelda esikohtade eest nii Eestis kui ka maailmatasemel.
Madis: See on küsimus, millele oskan vist kõige täpsemalt vastata. Mäletan seda hetke, kui me koos oma mõne trennikaaslase ja meie treeneriga Saksamaal rongis sõitsime. Olin siis 14-aastane. Jäin viivuks omaette mõttesse. Peas jooksid mälestused saavutatu üle ja paralleelselt ka potentsiaalselt võimalikud tulevikuväljavaated. Just see hetk oli esimene kord, kui minu peast käis läbi mõte, et tants võib saada minu jaoks karjääriks. Arvan, et ammune rongisõit Saksamaal oligi üks otsustavatest momentidest, mis tõstis võistlustantsu minu jaoks kõrgemate prioriteetide hulka.