Monika Bronzini 142.b
Gregor Aibast 144.c
Nagu juba aastaid ja aastaid kombeks, toimus taas paarislennu rebaste nädal. Kallid hundid olid sisustanud uue reaalikate generatsiooni esindajatele tervelt viis päeva üritustega, naermise ja nutmisega. Räägime siis kahest perspektiivist, mis muljed jäid.
Piltide allikad: Marta Kitter 142.a, Ralf Saarmets 142.a, Paula Mett 142.b, Iris Hints 142.c, Marina Primolennaja 142.c
Hunt: Rebaste nädal algas meie kõigi jaoks juba suvel, pidime valmistuma nii rahaliselt kui ka vaimselt, vastutus oli suur. Kõik töötasid oma kostüümide kallal, mõtlesid oma tulevase rebsu peale ning ei suutnud ära oodata tema nädalaaegset juhendamist. See aasta oli 144. lennule saadetud küsimustik ikka midagi väga originaalset, vastused olid aga veel loovamad.
Rebane: Rebaste jaoks algas kogu programm suvel aruteludega, et kellest saab kelle hunt. See tõstis pingeid ja ärevust, mis olid niigi kõrgel. Eriti olles kuulnud varasemate aastate lugusid, olid rebaste ootused suured, kuid võin etteruttavalt öelda, et kallid hundid ületasid oodatu piiri kahekordselt. Pidime samuti vastama absurdsetele küsimustele nagu „Kumba me eelistame, kas 50 kana või 30 kalkunit“ ja „Kui kiiresti kasvab varbaküüs“.
ESMASPÄEV
Rebane: Esimene päev algas kella seitsmese tantsuprooviga, kuhu kõik rõõmsasti hilinesid. Edasine koolipäev sisaldas huntide jagatud ülesandeid ja higihõngu, mis hommikust säilis lausa imehästi. Peale koolipäeva algas kohe lipumarss, mille käigus liikus 144. lend isetehtud lippudega läbi kesklinna, hüüdes: „1-2, 1-2, olen tubli TIK-i laps!“ Ma pole endiselt aru saanud, miks just see lause. Marss lõppes Teadmiste väljakul, kus algasid spordimängud ja jooksud. Need väsitasid korralikult ära peale selja taga olevat pikka päeva, seega me ei võistelnud ausalt… oih!
Hunt: Hommikul olid kõikide rebsude sotsiaalmeedia profiilid täis luulet, mis nad meile pühendasid. Saime siis seda kollektiivselt nautida. Märkasin seejuures, et kõige populaarsemad riimid olid „jumal – rumal“ ning „kuld – tuld“. Neid kahte kasutas 69% 144. lennust, originaalsus vist kadus kuskile ära vahepeal. Spordivõistlus tõi aga välja rebaste ootamatuid sohitegemise võimeid. Esimene kord üle pika aja korraldasime rebaste nädalaks ka köieveo, mis osutus paljude lemmikuks. Kogenud abiturientidena oli ikka päris hale vaadata, kuidas mõned tiimid kaotavad konkreetselt viie sekundiga, aga vaim oli kõigil laes ja toetavat röökimist oli kuulda vanalinnani. Nädal algas täie hooga!
TEISIPÄEV
Rebane: Teisipäevane tantsuproov oli veel produktiivne ning taas higine. Esimene koolijärgne tegevus oli viktoriin, mis pani proovile meie kooli traditsioonide, õpetajate ütluste ja reaalilaulude lüürika teadmisi. Me ragistasime ajusid, tegime ekstreemselt halbu võikusid ja saime palju uut kasutut infot teada. Peale viktoriini algas moešõu, milleks kõik väidetavalt valmistusid efektiivselt. Olenemata eeltöö kvaliteedist teostas iga grupp vapustava esituse ja seda oli ka kuulda meie endi karjetest. Parimaks osutus ikkagi „Alice imedemaal“. Peale moešõu lõppu liikusime vanalinna korteritesse, kus „Madagascari“ hundid panid meid absurdsete teemadega debatte pidama ja selgeks tegema, kellel on kõige parem evil laugh, mis viis meid naabritega täbarasse olukorda.
Hunt: Viktoriinil pidid rebased lõpuks oma ajukesed tööle panema ja loogilist mõtlemist kasutama (mida kahjuks paljudel polnud). Päeva tipphetkeks jäi ikkagi moešõu. Kõik said lõpuks näha gruppide tervikut meistriteost, mille puhul iga hunt nägi vaeva, et seda ellu viia. Alustades autodest, liikudes Lotte ja Brunoni ning lõpetades Kübarsepaga, kõik kehastasid oma rolle imeliselt. Suud naerul, sai enamik gruppe nautida oma õhtut Vanalinna korterites, käisime üksteisel külas ja lasime turistidel rebaste riideid imetleda.
KOLMAPÄEV
Rebane: Tantsuproov oli vaikselt kui nuhtlus ning haisvad kostüümid tõstsid pinget, hoolimata sellest olime me elurõõmsad, kuna oli ju rebaste nädal! Traditsioonilise orienteerumise käigus pidime grupikaaslasi laulu saatel üle Vabaduse väljaku viima, Harju mäel purke otsima, künkal Vytautast kaanima, armuluulet võõrastele koostama jms. Õhtul pugesime varakult teineteisele kaissu… BÕSSÕ!
Hunt: Higihais oli laes, pidime õpetama rebastele, kuidas ennast pesta. Nädala keskel hakkasime nautima oma võimupositsioone aina rohkem. Peale kooli toimus aga orienteerumine, kus valitsesid prääksuga kükid, Tammeka intervjuud, friikate otsimine ja GAG-i ees jahu nuusutamine. Tiimitöö oli super. Kõik grupid aga olid liiga laisad, et joosta, peale austatud Leiutajateküla Lotte, kes oma pühendusega pälvisid ka esimese koha. Tegime ka kindlaks, et kõik rebased peale pikka pingutust jõudsid ilusti korteritesse tagasi magama magusat und.
NELJAPÄEV
Rebane: Kuna Selveris oli pealinna koogil soodushind ja Mort oli mu jalanõud nahka pistnud, ei jõudnud ma kell 7 loengusse, kus räägiti väga adekvaatset juttu. Olles kooli üle elanud kolmapäevaste riiete ja ühe pastakaga puhtalt kogukonnatunde ja kofeiini jõul, oli meil luba puhkama minna. Õhtul suutsime ikkagi üksteist tortilladega lüüa.
Hunt: Neljapäeval saime kõik ühiselt puhata, või noh, vähemalt meie rebased pidid juba seitsmeks loengus olema. Ei oska öelda, millest seal rääkida võis. Mäletan vaid, et minu rebaste nädalal räägiti lehma voolujoonelisusest ja selle vaginaaltemperatuuri arvutamisest. Puhkepäev nauditud, õhtu lõppes paljude jaoks päriselt sooja duši ja unega.
REEDE
Hunt: Kella neljaseks flashmob’iks oli Musuka rõdu täidetud õpetajatega, sõpradega ja vanematega – isegi Karlis Suvi näitas oma nägu. Hundid küll oskasid tantsu väga palju vähem kui rebased, aga võib öelda, et kui terve paarislennu koosseis oli platsis, siis Viru tänav HUUGAS.
Rebane: Tantsusammud ja rebaste naeratused särasid – reedene päev oli taas energiline. Koolipäeva lõppedes tegime tantsukava viimast korda läbi ja suundusime paarislendudega Viru väravatesse, et pidada maha maailma vingeim flashmob, milleks kõik olid valmis. Kaasa arvatud turistid, kelle videod meie tantsust sotsiaalmeedias on nüüdseks kogunud mitusada tuhat vaatamist.
Hunt: Ristimisel rebaste üle viimaste naljade tegemine oli meie jaoks suur võimalus ühtsuse kasvatamiseks, nende jaoks samuti, kuid siin ma detailidesse ei lasku, ütlen vaid, et kõik jäid terveks ;). Tegelik ristimine tõi pisara silma; oleksime nagu ise olnud seal just eelmine nädal, aga tegelikult oli see juba 2 aastat tagasi. Vanne oli sama, mis meil, ja tunne südames ka, kuid olime õnnelikud, et ei pidanud põlvitama sel kivikõval aula põrandal. Õhtu aga jätkus samas vaimus ning saime koos jalga keerutada ning hääle lauldes kaotada – aitüma, PRODIGY BOYS, Evert Poom, DJ Kepp ning vilistlased Iko ja Tiiu.
Rebane: Ristimine algas pimesi liikumisega läbi peamaja, mille läbi sattusime paljudesse töötubadesse. Ma eeldan, et huntide jaoks oli meie kui puudega rebaste peal vempude tegemine üüratult naljakas ja üllatavalt leidsin ka mina selle humoorikana. Tegelik tseremoonia oli üpris emotsionaalne, sest mõistsime, et olemegi lõpuks täisväärtuslikud gümnasistid ning mulle jõudis kohale, et meie armsad hundid on ka selle läbinud ja lahkuvad meie juurest juba järgmisel aastal. Isegi suured emotsioonid ei hoidnud kahjuks meie vaeseid põlvekesi.
Ebamugavad kostüümid ja vähesed unetunnid jäid naeru, rõõmu ja kullakallite suursuguste huntide varju. Paarislennud on õnnelikkust täis ja kiirgavad naudingut ning on kurvad, et see sai läbi. Kuid me ei tohi ju nii mõelda, tuleb olla õnnelik, et rebaste nädal juhtus ja kõik said metsikus koguses mälestusi ja uusi sõpru. Rebaste poolt tänan kõiki hunte ja eriti peakorraldajate tiimi unustamatu kogemuse eest! Huntide poolt tänan nunnusid rebaseid aktiivse osavõtu ja hiilgava tuju eest!