Kevad on juba käes, suvi tulekul ja ilmad ilusad. Trenni tehakse üha rohkem õues ja iganädalased orienteerumispäevakud toimuvad juba üsna kaua. Kooliaasta lõpp toob kaasa ka vaba aja ning miks mitte sisustada seda orienteerumisega? Võib-olla on just see artikkel seemneks, et tärgata igas lugejas huvi orienteerumise vastu.
Tõenäoliselt on kõigil mingi ettekujutus, mis on orienteerumine. Siiski on kasulik selgeks teha, mis see täpselt on. Üldiselt võttes on orienteerumine kaardi järgi liikumine, kuid orienteerumissport on väga kindla süsteemiga. Joostakse maastikul orienteerumiskaardi järgi kontrollpunktist kontrollpunkti, kuid marsruudi nende vahel pead ise valima. Punktides on SI-pulga luger, millega jälgitakse raja läbimise aega. Finišipunkti läbides saab SI-pulga maha lugeda, et oma tulemus teada saada. Võidab loomulikult see, kes stardist finišisse kõige kiiremini jõuab ilma, et ükski kontrollpunkt vahele jääks. Siinkohal tulebki välja tuua orienteerumise kolm kõige olulisemat oskust: kaardilugemine, jooksutehnika ja õige raja valimine.
Kaardilugemine on kõige tehnilisem. Orienteeruja peab oskama mõista legendi, kasutada kompassi ja jälgida mõõtkava. Orienteerumiskaartidel on oma tingmärkide süsteem, mis keskendub maastiku joostavuse kirjeldamisele. Kui teistel kaartidel on metsane ala märgitud vaid ühe värviga, siis orienteerumisel kasutatakse selleks nii valget (hea joostavus), rohelist (mida tumedam, seda raskemini läbitavam) kui ka spetsiifilisemaid tähistamisviise, nagu näiteks beež võrgustik raiesmiku tähistamiseks. Eraldi märkimisviisid on ka igat liiki teedel, inimrajatistel kui ka üksikobjektidel: isegi söödasõimel on oma tingmärk.
Vastupidavuse ja kiiruse arendamine on oluline igal spordialal, kuid orienteerumisel ainult nendest ei piisa. Maastik pole kunagi nii tasane, kui on staadionil või tee peal, ja pidev üles-alla jooksmine võib kogenematule jooksjale kaasa tuua suure ajakao. Ülesmäkke jooksmine võib kiiresti energia ära kulutada ja seega on oluline mäest üles minna võimalikult tihedate jooksusammudega. Allajooksul on aga probleem teine: võrreldes lõunaeurooplastega kaotavad eestlased just mäest alla jooksul aega. Jooksutehnika lihvimine on seega ülisuure tähtsusega orienteerumises edu saavutamiseks.
Kõige kiirema tee valimine on ilmselt kõige olulisem osa, mida orienteerumisel tähele panna. Õige rajavalik võib anda eelise ka aeglasemale võistlejale, kuna kehtib vanasõna: ,,Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.“ Otsus, kas suruda läbi paksu tihniku või minna ringiga mööda teed, tuleb langetada kiiresti, kuna iga sekund loeb. Kui orienteerumisega tehakse alles tutvust, pole mõtet tormata. Arenetakse ikka siis, kui marsruut hoolega läbi mõeldakse, mitte siis, kui otse võssa tormatakse ja mõttes kõva mees ollakse. Üldiselt hakatakse üha otsemini jooksma, mida osavamad orienteerujad ollakse. Kui kogemustepagas on juba suur, siis on asimuudi järgi jooksmine kiirem, kui mööda teid rada hoolikalt valida. Otse on loogiliselt kiirem, aga kui pole kompassi või raskesti märgatavate maastikutunnuste järgi jooksmise kogemust, siis pole õige kursi hoidmine sugugi nii lihtne, kui tunduda võiks. Seetõttu on algajatel parem jälgida kaardil märgitud teid, kuid ka muid inimrajatisi, nagu näiteks aedu või elektriliine.
Orienteerumine on üks kõige huvitavamaid spordialasid, mida Eestis harrastatakse. Iganädalased päevakud, suuremad võistlused ja püsirajad on kõik võimalikud tänu meie metsalaantele ja väga eriilmelistele maastikele. Olgu selleks Vooremaa voored, Kõrvemaa sood ja järved või Laulasmaa liivaluited – igal Eesti nurgal on orienteerujale midagi uut pakkuda. Orienteerumine pole ainult sport – see on looduse tundmine ja nautimine!
Otto Tamkivi 141.c