Helena Simson 144.a & Astrid Kaelep 144.b
Räägitakse, et igast inimesest võib saada kes tahes – peaasi, et endal on piisavalt tahtejõudu ja soovi pingutada. Kuid kas see on tõesti nii või on vaja suurte eesmärkide saavutamiseks midagi enamat? Kas lihtsast lilleneiust võib lühikese ajaga saada imetlusväärne hertsoginna?
„Minu veetlev leedi“ on Rahvusooper Estonia muusikal, mille lavastaja on Moss Hart. Lugu räägib lihtsast inglise perest pärit tüdrukust Elizast, kes teenib raha lillemüüjana, kuid paraku räägib ta oma emakeelt vigaselt. Ühel õhtul kuuleb keeleprofessor Higgins teda rääkimas ja võtab endale kinnisideeks teha tüdrukust paari kuuga hertsoginna, kes ka vastavalt kõneleda mõistab. Sealsamas juhtub olema ka Higginsi sõber, lingvist kolonel Pickering, kellega nad kihlveo sõlmivad ja Higgins asubki Elizale keelt õpetama. Meie kooli 144. lend käis oktoobri lõpus lavastust vaatamas ning kuna olime eelmisel õppeaastal muusikatunnis vaadanud samal lool põhinevat George Cukori filmi, oli meil võimalus kahte teost omavahel võrrelda.
Kuhu ulatuvad loo juured?
„Minu veetlev leedi“ on iirlase George Bernard Shaw näidendi „Pygmalion“ põhjal loodud muusikal, seega algne inspiratsioon pärineb vanakreeka mütoloogiast. Muusikali teksti on kirjutanud Alan Jay Lerner ning muusika Frederick Loewe. Uhke esietendus toimus 1956. aastal New Yorgis Broadway teatris ning seitse aastat hiljem mängiti lavateost ka eesti publiku ees, lavastajaks oli Voldemar Panso. Kuna muusikali saatis tohutu edu, vändati sellest 1964. aastal ka film, peaosades Audrey Hepburn ja Rex Harrison. Alates sellest ajast on muusikali teatrilavadele toodud üle maailma ning film on võitnud mitmeid auhindu.
Kumba eelistada, etendust või filmi?Ühe suure erinevusena saab välja tuua selle, et etendus oli eesti keeles, aga filmi olime vaadanud inglise keeles. Huvitav oli kuulata ja võrrelda erinevates keeltes laule ja tegelaste vestluseid. Muusikaline kogemus oli teatris loomulikult palju suurejoonelisem ning lavakujundus oli hästi lahendatud ja kenades toonides. Filmi kasuks võib öelda, et kuna tegevustik toimus Suurbritannias ja teemaks olid erinevad inglise keele murded ja laadid, oli filmis parem võrrelda hääldamise erinevusi. Teatris kasutatud kostüümid olid märksa säravamad ja värvikamad kui filmis, kuid tantsuliigutused olid mõlemas teoses võrdväärselt lõbusad ja andsid lauludele särtsu juurde. Mõlema variandi vaatamine on väärtuslik ja meelelahutuslik kogemus, kuid meie soovitame vaadata Estonia lavastust, sest laulud kõlavad ooperisaalis palju võimsamalt kui filmis.
Mis oli loo mõte?
Muusikal ja film rõhutavad kumbki natuke erinevaid aspekte, kuid mõlema põhiliseks teemaks on täiuslikkuse subjektiivsus. Antud loos võtab keeleteadlane professor Higgins endale ülesandeks teha alamklassi eluga harjunud noorest Elizast haritud daam, kes räägib korralikku inglise keelt ning käitub kombekalt. Etenduse alguses oli nende kahe tegelaskuju vahel väga tugev kontrast, sest Eliza lausa tormas laval ringi ja väljendas oma arvamust valjuhäälselt, kuid Henry Higgins, kes oli küll julge ning otsekohene mees, käitus viisakalt ja ühele 1910. aastate briti härrasmehele kohaselt. Loo lõpuks olid rollid justkui vahetunud. Higgins oli loonud Elizast ideaalse naise ja kui Eliza seda märkas, taipas ta, et väärib enda kõrvale hoolivat ja armastavat meest. Kas see võiks olla tundetu professor Higgins, kes suhtus temasse kui katsejänesesse, võttis raske töö eest kogu au endale ning kohtles Elizat endiselt lihtsa lilletüdrukuna? Loo lõpus saab vaataja aru, et professor polegi tegelikult nii ideaalne, kui alguses paista võis. Filmis toodi paremini ja rohkem süvitsi välja kahe peategelase vahelised tunded ning põhjus, miks Eliza lõpus tagasi Higginsi juurde läks. Etenduses jäi aga lõpp vaatajale natuke segaseks ja pealiskaudseks.
Nii filmi kui ka etendust soovitame kõigile neile, keda ei jäta külmaks humoorikas ja muusikaliselt meeldejääv lugu. Muusikali näeb sel aastal viimast korda Estonia teatris 28. detsembril. Film on vaadatav Amazon Videos või Apple TV-s.