Kabaree on nüüdse tähenduse järgi ööklubi või restoran, kus toimuvad estraadietendused. Kuid sõna kabaree tuleneb prantsuskeelsest sõnast chambrette, mis tähendab väikest tuba. Chambrette on saanud osaks etenduse ,,Café Théâtral“ sümboolikast, kuna tegevus toimus väikeses baaris vanalinna keldris.
Etendus algab ning ikooniline konferansjee Viire Valdma, kes pani alguse emotsiooniderikkale õhtule, saadeti publiku ette. Võrksukkades proua räägib, milline õhtu on tulekul. Eriti kaugele ta kirjeldusega ei jõua, sest lavale tungib mees. Iga kriitiliselt mõtlev isik kõhkles ning mõtles siis, kas nüüd tuleb EKRE eraku või 30-ndate aastate saksa äärmuslase neonatslik jutt, kuid hingetõmbe (või mõnele hoopis kiirenenud pulsisageduse) tõid kaasa ihult rebitud püksid, mis varjasid üht toonuses meest, Karmo Nigulit. Järgmisena kuuleme härralt pala, mille põhiteema räägib, kuidas ihu all on peidus gei. See on ainult algus.
Olgu tegu kellega tahes, etenduses leidub midagi igaühele. Laul meestele pealkirjaga ,,Rikas mees“ on unistus mõnele ja teisele täielik põrgurutiin. Monoloog algab, kui Rein Oja jutustab enda igapäevaelust: kuidas ta sööb hommikul kaks muna ja läheb kontorisse, kus ootavad ainult kohtumised ja päev täis äritegevusi. Lapsi tal pole, aga autosid on olnud igat sorti, kuid elult rahuldust ei ole ta leidnud. Rein Oja, täielik renessansiinimene, hakkab mängima akordionit ning temaga ühinevad laval kuus akordionil musitseerivat meest. Monoloog, mille sõnade autoriteks on Ülle Kaljuste ja Andrus Kivirähk, jätkub. Nende sõnamäng on äratuntav ja värskendav võrreldes ülejäänud näidendiga, mis on täis peidetud kaudseid viiteid ja vihjeid, et ka tavainimene saaks etendust nautida.
Ka naised ei ole unustatud: neile on päris mitu laulu pühendatud. Rahva lemmik oli kõhklusteta ,,Naiste laul“, mis rääkis, kui raske on olla naine. Laulu eestikeelse teksti autor on Kairi Kruus. ,,Kõik, mis liiga hea, on kahtlane,“ on terves laulus läbikäiv mõte. Ühiskond loob naisele kõrge lati, kuhu jõudmine on võimatu. Norm on olla vaikne ja armas, kuid sellistest piiridest väljumine on salatud. Normidest kinni pidamine kulutab liiga palju väärtuslikku aega, mida saaks kasutada enesearendamiseks. Aegade algusest saati – piiblist tänapäevani – on naistel raskem elu olnud. 21. sajandil peaks selline kord lõppema ja peame ütlema c’est la vie.
Tõnu Kark mängis elukogenud boheemlast. Tema ja Viire Valdma sidusid tervet etendust ning elutsesid kõikide karakteritega. Kark räägib enda kohtumisest Madonnaga ning uforetkest. Madonnaga kohtus ta Ameerikas, kus ta elas tema majas kaks kuud ning oli ta eluarmastus. Madonna olevat talle ka abieluettepaneku teinud, aga Kargu tegelane ei võtnud seda vastu, sest tema jaoks oli elus kõige tähtsam olla vaba.
Ufonauding on lend paradiisi, millest fantasöör räägib või pigem mainib, kuna Kargu tegelane oli andnud vaikimisvande. Kahtlaseks jäi, kas Kargu tegelane päriselt elas sellist unistuste elu või oli ta lihtsalt patoloogiline valetaja ja natuke liiga suur unistaja. Ilmselt teine variant, aga kes salgab natuke valgeid valesid, et teiste meelt lahutada?
Terve etenduse ajal oli laval trummidest, klarnetist, kontrabassist ja klaverist koosnev džässbänd, mis saatis igat pala ning monoloogi. Ei leidunud hetke, mil muusika oleks lõppenud. See oli konstantne ning tekitas terves etenduses seotuse. Kristjan-Robert Rebane, Ahto Abner, Marten Altrov ja Madis Muul on suurepärased muusikud ning laval ei olnud nad bändina, vaid osana keldri kabareetrupist.
Peab teadma, et Draamateatri kodulehel ning etenduse alguses oli hoiatus, et see elamus pole mõeldud inimestele, kes ei kannata sigaretisuitsu, lavatossu või jämedat kõnepruuki. Nad ei valetanud. Publikuga flirditi, mõnele pandi mikrofon nina alla ning mitmed süütud pealtvaatajad tõmmati sündmuste keerisesse. See kogemus pole mõeldud inimestele, kes ei kannata nilbeid nalju ega ekstreemset žestikuleerimist. Seda teades tasub hoolikalt kaaluda, kas lisada ,,Café Théâtral“ oma teatrikülastuste kevad-talvisesse repertuaari või mitte.
Ei leidu paremaid sõnu, kui kirjeldas seda kogemust Andrei Hvostov: „„Café Théâtral“ on antidepressant ja vitamiin, see on kühvlitäis liiva libedal kõnniteel, tänu millele me jääme jalgele seisma.“ Antud tsitaat võtab etenduse olemuse lühidalt ja ladusalt kokku. Mõtle, väljas on sombune ja pime. Päike on haruldane nähtus, mida on võimalik kogeda paar minutit peale pikka koolipäeva ja naeru leidub ainult liig-kalli vanalinna kohviku tillukese kohvitassi põhjas – on vaja midagi, mis oleks rahakotile odavam ja tervisele parem. Saame tänada Draamateatrit ja nende imelist truppi, kes tõid sellise hingekergendava teose meieni. „Café Théâtral“ on kõik, mida vaja sombustel kevadõhtutel: inimeses taastub elujõud ning soov kurameerida on suurem kui kunagi varem.
Nora Lee Pullisaar, väliskirjanik (TPL)