Eliisabetile
Anonüümne autor
Ah, magus unistus, tule!
Tule ja ole minuga.
Tahtmatult helkiv sume,
sa päiksekiir, meid nidumas.
Kosmilised mustad augud –
su silmad – kaasa kutsuvad.
Kõige helgima Ingli laul –
su hääl – mind kaifi uputab.
Särab südamlik naeratus,
naerukihin kaasa tirib.
Näen süva hinges vaevatus,
aegu kihib, taidu silib.
Jumalikku nägu raamib
paksult pehme tume juus tal.
Ma emmates ta käed haagin,
tunnen rinnus südant kuuma.
Oh, vägev sinilind, lenda!
Lenda ja rända tuulega.
Ta pilk koidu loidus ergab,
mind kisub huultel suudlema.
Annile
Oskar Treffner 141.a
Patsaani samm on koolis sõtkuv,
kuid sees on süda nii hoolsalt põksuv.
Tihtilugu teemaist teada mitte mõhku,
ent ega siis endal ometi tõtt võtta õppust.
Pilke koridoris vähe õhtul,
siiski Taga kokku põrkub,
tardumise tunde tõttu,
puudub rääkimiseks õhku.
Need õhtud vaikus lõhkus,
vaja oli plika nõtkust,
lõtvust, mida pakkus õrnus,
kustutas põlgust, tõi liblikad kõhtu.
Vist langend olen armu võrku,
kange, ammu kaugel põrgust,
No see sõltub, mis on mu nõrkus –
kas lõpuks sõrme hõõrduv sõrmus võrsub?
Lemmiktoidu jumalik hõrkus
nagu Temast järel ruumis hõngu.
Nüüd neljapäeval pole lõppu,
sest tunne rõhub, et jäin võlgu.
14. soosib paarilise võttu,
siis kõrgub tähisöö taga õndsus.
Temast kõike ehtsat õhkub,
ma ainult täna sind armastan, tubli õppur!