Astudes Balti Jaama teisel korrusel asuvasse antiigipoodi ümbritseb mind tunne, mis on selgitamatu. Seal vanade maalide, tasside, sada aastat tagasi kirjutatud intiimsete kirjade ja kurjade letitaguste tädide vahel leidub selline vaikus, mis annab sisemise rahu, mis laseb hingel lennata fantaasias. Iga kord, kui seal viibin, tekib mul tahe kasvatada kõige paremat maitset, mida keegi näinud on. Tekib tahe olla rõvedalt üleharitud, et ma saaksin mistahes teemal kaasa rääkida ja elu lõpus, vanadekodus, ikka igat debatti võita.
Maitsekasvatamise all pean silmas iseenda teadlikku avatud olekut uuele – mitte lootmist juhuslikele, sageli algoritmide juhitud jõududele, mis sulle ise kõik ette kannavad. Tänapäeval on uute asjade avastamine lihtsam kui kunagi varem: sul on vaja vaid levi ja oma väikeseid nobedaid näppe.
Järgnevad on minu soovitused küllase maitse kasvatamiseks. Tea, et need pole ainukesed viisid, need on vaid mõned. Pea ka meeles, et see kõik peaks olema enda jaoks, mitte kellegi teise jaoks ehitatud fassaad.
Ole obsessiivne, kärsitu, liialt pirtsakas teismeline (eelistatult suure ego kompleksiga ja kasvava sotsiaalmeedia sõltuvusega).
Sellest saab sinu maitse pumpav süda. Leia teemasid, mis sind öösel üles ajavad ja milleta sa elada ei saa. Surfa liiga palju internetis. Ole sõltuvuses millestki. Armasta kedagi või midagi kogu oma südamega ja järgmine päev jäta need tunded minevikku. Lase sellel sind seest süüa. Ole aga ettevaatlik, kuna tavaliselt umbes kolmekümne aasta pärast, kui sa lapsepõlvele tagasi vaatad, hakkad oma huvisid igatsema, seega ole kindel, et see, mis sind huvitab, pole mõttetu.
Ära kunagi ütle, et tänapäeva muusika/kino/mood/kirjandus pole enam hea.
Olen selles ise süüdi, teinud seda nii mõnigi kord, aga alati saab käitumist muuta. Kui seda aga uuesti teen, siis annan loa mind kinni siduda ja metsa üksildusse viia. Tänapäeval on nii palju uut ilmumas igapäevaselt, et valetaksime, kui ütleme, et maailmas pole mitte kui midagi, mis meid kõnetaks. Alati on uus film, artist või maal, mis võib tekitada uusi ettearvamatuid tundeid. Minu jaoks oli see näiteks paar kuud tagasi avastatud USA teismeliste rock-bänd Riff Wood ja nende uus kõla ning liigutavad laulusõnad. Samuti soovitan ka ajakirja The New Yorker, mis tuleb igapäevaselt välja uute ja aina põnevamate artiklitega (loomulikult, kui saad endale seda lubada, siis loe seda trükis).
Proovi leida kõiges sidemeid ja mustreid.
Loe oma lemmikautori lemmikraamatuid. Vaata oma lemmikrežissööri lemmikfilme ja kuula oma lemmiklaulja lemmiklaule. Siis hakka looma enda mustreid. See tekitab mõne aja pärast suure info ämblikuvõrgu, millele sa saad alati toetuda.
Kasuta vaba aega ka pidutsemiseks.
Ära seosta oma maitset ainult loetuga. Ühed huvitavamad inimesed, keda tean, käivad väljas iga nädalavahetus ja sotsialiseeruvad liiga paljude inimestega. See aitaks sul leida asju, mis teisi kõnetavad, samal ajal aru saades, et äkki teknolaulud pole just sinu asi. Teadmine, mis sulle ei meeldi, on samuti oluline. Kuula pealt teiste jutte, käi läbi igast peo nurgast. Ole avatud, aga samas vii oma tagumik ka õhtu lõpuks tagasi koju, sest liiga palju on ka halb ja usu mind, on märksa raskem maitset kasvatada, kui oled koduarestis.
Tarbi vähem kiiret naudingut. Võta selle asemel omaks slowmaxxing.
Konstante dopamiin paneb su aju kärssama. Loe 400-leheküljelist raamatut, vaata neljatunnist filmi ja naudi niisama vaikust vaadates lage. Treeni enda üksildust ja ära anna alla tungile liikuda kohe järgmisele asjale.
Pöördu kriisi ajal kunsti poole.
Ei saa ega viitsi midagi teha? Vaata filmi. Oled masenduses? Kuula muusikat. Astu sisse tee peale jäävasse galleriisse. Vaata, kuidas su enda probleemid hajuvad kuulates ja nähes võõraste probleeme. Alati on keegi, kes pani su praegused mõtted enne sind kirja.
Kõige olulisem: väljenda ennast.
Kirjuta vastikut luulet. Laula nagu kräunuv kass. Tee sõrmemaale ja pildista kõige suvakamaid asju. Palun väljenda oma tundeid ja ära hoia kõike enda sees. Alati on parem teha ja öelda, kui mitte teha ja hoida kõike peidetuna. Ole avatud ja äkki avaneb sulle ka maailm.
Monika Bronzini 142.b