Jan Hendrik Järvemets 142.c
Kohalike omavalitsuste valimistest on nüüdseks möödas üle kuu ning on aeg heita pilk tulemustele ja nendele järgnenud koalitsiooniläbirääkimistele ehk inimkeeles komöödiaetendusele.
Vahetult enne valimisi viisime gümnaasiumiastmes läbi küsitluse, kus uurisime õpilaste ja õpetajate poliitilisi eelistusi. Reaalikate arvamuse ning üldise valijaskonna tahte vahel esines palju erinevusi. Keskendudes peamiselt Tallinnale, on näha suurt Keskerakonna edu. Kui oleks valinud ainult Reaalkool, oleks Keskerakond saanud Tallinna linnavolikogu 79 kohast ümmarguse 0 mandaati. Samas linnaelanikud usaldasid neile kokku 37 mandaadi jagu hääli. Tähtis erinevus on ka Eesti 200 toetuses. Valimistulemuste põhjal jäi erakond 5% künnisest alla ning seega nad mandaate ei saanud. Meie koolis oli Eesti 200 toetuseks aga 9,4%.
Võrreldes 2025. ja 2021. aasta valimistulemusi on peamisteks erinevusteks, et värskes volikogus on asendanud nii Eesti 200 kui ka EKRE hoopiski Parempoolsed, kellel oli tegu esimese korraga KOV valimistel. EKRE napilt künnise alla jäämine ning ka Parempoolsete debüüt kattub meie küsitluse tulemustega. Ülejäänud muutused seisnevad mandaatide täpses jaotuses: Reformierakonna toetuse langus viis nad 17 mandaadilt ainult kaheksale; Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatide ning ka Isamaa mandaatide arv tõusis.
Koalitsioonikõneluste lähivaatlus
Enne valimisi räägiti palju Keskerakonna ainuvõimu realistlikkusest, milleks oleks neil vaja olnud saada volikogus 40 mandaati. Teised erakonnad kasutasid seda oma valijate aktiveerimiseks ning kutsusid inimesi üles strateegiliseks valimiseks, et vältida ühe erakonna ainuvõimu.
Ainuvõimuks vajalikku häältesaaki ikkagi ei tulnud ning võimuliidu moodustamiseks jäi alles vaid kolm võimalust. Esiteks, kaksikliit Keskerakonna ja Isamaa vahel. Kuigi Keskerakonna esimees ning Tallinna linnapeakandidaat Mihhail Kõlvart pakkus koostööd ka teistele erakondadele, siis lootus näha muid erakondi nendega leibu ühte kappi panemas pikalt ei püsinud. Reformierakond ning ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond olid välistanud koostöö Keskerakonnaga juba enne valimisi. Parempoolsed loobusid samuti läbirääkimistest, kuna maailmavaatelised erinevused osutusid parem- ja vasakpoolse erakonna vahel liiga suureks. Teiseks peamiseks võimaluseks sai neikliit Sotsiaaldemokraatide, Isamaa, Reformierakonna ning Parempoolsete vahel. Ka sellel koalitsioonil oleks olnud mitmeid plusse ja miinuseid. Palju kirjuma võimuliiduna oleks seal jäänud Isamaale tunduvalt vähem otsustusjõudu kui kaheerakonnalises valikus. Kolmanda võimalusena pääses meediasse ka kolme ja poole erakonna koostööliit. See keerukas korraldus tähendas SDE, Isamaa ja Reformierakonna kolmikliitu ning Parempoolsete osalist toetust opositsioonis. See valik oleks võtnud ära osa survest uuelt erakonnalt ning Isamaa oleks saanud oma osakaalu nelikliiduga võrreldes suurendada, kuid säärane volikogus vähemusega tegutsev koalitsioon oleks jäänud tugevalt ebastabiilseks ning oleks olnud keeruline algus neljaaastasele valimistsüklile.
Seetõttu jäigi kaalukeeleks Isamaa. Nende otsustada oli, kuidas näeb Tallinna juhtimine järgmise nelja aasta jooksul välja. Erakonna valik oli keeruline ning koalitsioonikõneluste alustamiseks võeti ette uus strateegia: teistele erakondadele saadeti Isamaa Tallinna osakonna juhatuse poolt 15 küsimust, mis uurisid võimalikelt partneritelt, kuidas nad näevad Tallinna juhtimist välja järgmise nelja aasta jooksul ning mis sisaldasid ka programmilisi punkte. Teised erakonnad Isamaa 15 küsimust hästi vastu ei võtnud: Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Reformierakond ja Parempoolsed saatsid Isamaa põhimõtteliselt pikalt ning edastasid neile veebilingid oma kodulehtedele, kus olid valimislubadused programmidena kirjas. Keskerakond võttis vaevaks saata Isamaale hoopis omaenda 15 küsimust, lõpuks aga mõlemad vastasid üksteise päringutele. Pärast pikka venitamist ning vaevarikkalt kõikide erakondadega üks ühele kohtumist otsustas Isamaa panna leivad ühte kappi Keskerakonnaga. Huvitav on märkida, et Keskerakonna ja Isamaa koalitsioonikõnelusteks renditi „Kättemaksukontori“ kuulus maja. Tegime koolis väikese valimiga küsitluse ning uurisime, mis peategelasi tipp-poliitikud noortele meenutavad: Urmas Reinsalu sarnaneb õpilaste meelest Häidiga, Mihhail Kõlvart meenutab Friidat ning Riina Solman on nagu Marion.
Poliitmängust saime me aga inspiratsiooni ning esitasime suurimate erakondade esindajatele samuti oma teravad miks-küsimused. Kõikidele pingutustele vaatamata ei suutnud me välja pigistada vastuseid Isamaalt, Keskerakonnalt ega EKRE-lt. Vastused saime hoopis neilt, kes Isamaale vastata ei suvatsenud, suured küsijad aga meist huvitatud ei olnud.
Reformierakond ja Eesti 200 kogesid valimistel suuri kaotusi ja tagasilööke. Uurisime neilt nendepoolset põhjendust, miks nad on lasknud oma valijatel endas pettuda?
Reformierakonnast saime vastuse Riigikogu liikmelt, 2025. aasta Reformierakonna Tallinna kampaaniajuhilt ning värskelt erakonna peasekretärilt Kristo Enn Vagalt. Tema andis järgneva kommentaari: „Ma ei usu, et me oleme oma valijaid alt vedanud. Me ei tagane eestimeelse ja uuendusmeelse pealinna visioonist. Me pole arusaadavalt oma poliitikast viimasel ajal rääkinud, selle me teeme korda ning usun, et seejärel mõistavad Eesti valijad, miks edumeelset erakonda nimega Reformierakond on Eestile vaja.“
Erakonnas Eesti 200 esitasime sama küsimuse nende linnapeakandidaadile ja endisele abilinnapeale Aleksei Jašinile.
Aleksei Jašin: „Tallinnas hoidsime hariduse, linnaruumi ja muudes linnajuhtimise küsimustes lippu kõrgel, kuid erakonna varasemad siseprobleemid ja riigipoliitika viisid toetuse praegusele tasemele. Pean tunnistama, et paremini ei osanud.“
Parempoolsetest esitasime oma küsimuse erakonna esimehele ning linnapeakandidaadile Lavly Perlingule: „Miks rääkisite vabatahtlikult opositsiooni jäämisest, mis tähendaks ju oma valijate tahte kaitsmisest loobumist?“
Lavly Perling: „Parempoolsed on ehitanud maailmavaatelist erakonda, meie jaoks on oluline ellu viia parempoolset poliitikat. Valimistel anti 60% häältest vasakerakondadele, seega on keeruline nendega koalitsioonis olla. Samas rõhutasime, et oleme valmis läbi rääkima.“
Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast küsisime uuelt Tallinna linnavolikogu liikmelt Martin Saarelt: „Miks otsustasite ronida poliitilisse palagani?“
Martin Saar: „Kandideerisin Tallinna volikogusse, sest jagan sotsiaaldemokraatide põhiväärtusi ning soovin, et Tallinna õpilastel oleks nende arengut tõhusalt toetav mitmekesine õpikeskkond, mida loovad igapäevaselt kompetentsed, pühendunud ja asjakohaselt väärtustatud tippspetsialistid – meie õpetajad.“