Eestis esineb praegusel hetkel nii palju keskkonnaprobleeme, et neid ei suudaks kahe käe sõrmedelgi loetleda. Antud probleemkohad peaksid olema südamelähedased igaühele, sest need mõjutavad meie elu: kui mitte otse, siis kaudselt ja kuhjuvalt. Palju traagikat seisneb asjades, millega me igapäevaselt kokku ei puutu: konnade ränne üle klaasikildude otse autorataste alla, Läänemere kalade nakkav vähk, elupaikade süsteemne hävimine, valgusreostuse mõju lindudele ning palju muud.
Kõik 11 kahepaiksete liiki Eestis on kaitse all. Sellest olenemata toimub igal kevadel ulatuslik hukkumine. Konnad lahkuvad oma talvituspaigast, et minna tagasi veekogusse, kus nende elu algas. See võib küll kõlada enesestmõistetavana, kuid inimeste tegevus on pannud nende loomade teele nii palju takistusi, et tegemist on pea võimatu ülesandega. Kõrgetest teeäärtest ja hooletust sõitmisest kuni reostuse ja elupaikade hävitamiseni, oleme me need haprad olendid pannud väga kehva olukorda. Antud kevadel oli olukord eriti nukker: konnade päästmise talguid läbi viies nägin südantlõhestavat vaatepilti, kus konnapaar roomas üle teravate klaasikildude, mille inimene oli sinna jätnud, lihtsalt hooletult ja hoolimatult maha visanud. Nagu sellest poleks piisanud, laius järgmisel päeval rändeteest mööda jalutades metsatüki asemel tühi põld koos palke ära viivate masinatega. Tundub südametu võtta mets raskete masinatega maha samal ajal, kui sajad väikesed loomad seal oma elu püüavad elada. Vaadates neid numbreid ja võrreldes eelnevate aastate arvukust selleaastasega, on selge, et kaua antud populatsioon enam vastu ei pea. Tegemist on sõna otseses mõttes hoolimatusest sündinud massimõrvaga.
21. sajandi linnainimesed vastandavad end loodusele. Nad on lakanud nägemast end osana suuremast süsteemist. Loodus pole inimesele linnas teretulnud. Vaateid nagu „ära õitsenud lilled rikuvad ilusat elukeskkonda“, „kõrge muru toob kaasa puugiohu“ ning „puud piiravad vaadet“ leiab kõikjalt. Inimesed ei suuda tihti näha kaugemale sellest, mis on nende silme ees. Ära õitsenud lilled on oluliseks lüliks toiduahelas ja aine- ning energiavahetuses. Niitmata lapid murul loovad sobiva keskkonna erinevatele niidutaimedele ja neist sõltuvatele putukatele, puud aitavad parandada meie õhukvaliteeti. Arvamus, et kui jätta muru niitmata, tulevad kohe puugid ja nende poolt kantavad ohtlikud haigused, ei ole siiski päris tõene. Jah, arvatavasti suureneb puukide arvukus, kuid samuti kasvab nende looduslike vaenlaste arv: loodus hoiab end ise tasakaalus, ka linnas. Meie linnad vajavad rohkem liigirikkust, kui mitte positiivse keskkonnamõju jaoks, siis meie endi vaimse ja füüsilise tervise nimel. Looduses aja veetmine teeb meid tervemaks ja vastupidavamaks, alandab stressi ning parandab üldist heaolu.
Meie veekogud on täis erinevaid toksiine ja liialt toitaineterikkad. Läänemeri on üks kõige eutrofeerunumaid meresid maailmas. Surnud tsoone esineb juba ka madalamatel rannikualadel, kohtades, kus elurikkus on suurem kui avamerel ning ökoloogiline võrgustik hõreneb. Teatud liikide kadu on osutunud pöördumatuks ning see nimekiri ainult täieneb.
Kokkuvõtteks soovin öelda, et pöörake tähelepanu enda ümber toimuvale, kaasa arvatud loodusele. Meie kõigi panus on ülioluline ning ükski heategu pole liiga väike.
Rain Alar Laurimaa 140.a
Marianne Loogma 140.c