Sõna-, muusika-, tantsulavastusi esitav kunstiasutus – selline definitsioon on teatrist Sõnaveebis. Igal inimesel on kindlasti omaenda ettekujutus, mis täpselt laval toimuma peaks ja ka kogu protsessist selle ümber. 

Traditsiooniliselt koosnes teater üksikutest näitlejatest, blokkkingadest ja maskidest, kusjuures kandev kõne oli olulisem kui näitlemisoskus. Tänapäeval on aga lähenemisviise tohutult ja nii mõnigi neist päris eksperimentaalne …

Draamateatri näidend „Rahamaa“ ongi pigem katsetavas äärmuses – vaatajal tekib dilemma film vs. teater. Suurepäraseks näiteks on hetk, kus valgus on saali äärtes vilkumas ja kaamerapildis on väga dramaatiline, dünaamiline ning meisterlik stseen, aga otse lavale vaadates on näitleja kaamera tõttu blokeeritud ja pilt võrdlemisi igav. Niimoodi kommenteeris ka Reaali Poisile antud intervjuus näitleja Markus Luik: „Selline formaat on uus väljakutse, aga olemegi proovides nii harjutanud, et mängime pigem kaamerasse. Kui ekraan on üleval, siis ega otse lavale ei vaadatagi.“ Minul tekib siis küll igal juhul küsimus, et miks ma üldse teatrisse tulin, kui otse näitlejaid vaadates ei saa ma teosest maksimaalset kogemust? Jõllita ainuüksi ekraani – sama hästi võiks kodus telekast vaadata …

Püsid kannul?

Žanrite ning meediumite segamine on küll igati paeluv ettevõtmine, aga kui enam ei saa aru, kas ollakse Estonia kontserdisaalis, Sõpruses või Draamateatris, ei suudeta seda enam hinnata. Jah, tänapäeva maailm on kiire ja paralleelselt voolabki mitu lugu, nagu „Rahamaa“ lavastuseski, kuid kas teatrimaja on see koht, kust inimene otsib ülekoormavat stimulatsiooni, mis niigi juba terve päev kestnud? Meie tähelepanu eest võitlevad iga sekund kõikvõimalikud linnaruumi elemendid ja meedia ning jättes seda teadlikult suunamata ongi meie keskendumisvõime nagu saiale määritud või hajutatud, kohati puudulik ja pealiskaudne. Minu arust seisnebki teatri kui meediumi tolle kiiruse erinemises, sealhulgas tihti ka filmide või sarjade omast.

Milles seisneb teatri võlu?

Esiteks, kuulus kordumatuse aspekt: palju tunnustust saanud sari „Adolescence“ kandideerib sellele samuti oma „ühe võttega filmitud“ efektiga, mis minu jaoks ei ole siiski võrdväärne traditsioonilise teatritükiga. Teiseks, aeglane loo areng, ja kolmandaks, omaenda kujutlusvõime ja aktiivse kaasamõtlemise vajadus, mis video puhul on peaaegu alati risti vastupidi. 

Paralleelid teistest teostest

Sarnasusi eelmainitud omadustest olemasolevate teoste ja „Rahamaa“ vahel, eriti kaameratöö aspektist, tooksin välja filmist „Kalev“. Sealt kumavad läbi sarnased võtted tõsieluloo dramaatilisemaks muutmise eesmärgil: üksi kõndiv mees jõulise muusika saatel, lähivõtted näoilmetest või sündmuste rõhutamine, muutes järsult kas tempot või kaadreid. Nii lavastuse autor Mehis Pihla kui ka videorežissöör Ove Musting olidki aga filmi kaasloojad, seega selline sarnasus on igati loogiline. Veel on olnud palju arutelu sarnaste joonte vahel teleseriaaliga „Pank“ ning tõepoolest näen neid minagi. Seriaalis on tegelastüüp Marju kui „üks karm naine ruumis“ ja lavastuses täidab sarnast rolli Inga Saluranna mängitud tegelane. Mõlemas on peategelasel sarnane taust ning ka väga sarnased loomuomadused – elupõletajast poisike, kes raiskab oma potentsiaali, korjatakse tänavalt üles ja ta saab staariks. See aga on loo tõsielulise tõttu mõistetav. Üleüldse on teoste terviklik tunnetus sarnane, alates lühikestest kiiretest faktidega täidetud lausetest kuni dramaatiliste koridoris kõndimise stseenideni või tumedate värvipalettide kasutuseni ja video järeltöötluse või efektide poolest.

Taustalugu

Viimased kaks eelmainitud teost jutustavad meie põlvkonnale ehk veidi kaugemat, aga meie vanematele vägagi lähedast lugu. Üheksakümnendate Tartu, reeglite puudumine, korruptsioon, ida- ja läänemaailma segunemine – see kõik oli nende igapäevaelu. Olgugi, et lugude läte on sama, taotlevad nad teema erinevate külgede avamist. Erinevalt „Pangast“ käsitleb „Rahamaa“ lähemalt pangandusmaailma mõju inimloomusele ja rahapesusüsteemile, sest see on nii Eestis kui ka maailmas viimase kolme aastakümnega suureks probleemiks kujunenud. Sellest üpris abstraktset teemast saab kindlasti äärmiselt realistliku ettekujutuse tänu nii meisterlikule näitlemisele, tekstile kui ka dramatiseeringule. Vaataja silme all sünnib kõik reaalajas: lava on pidevas muutuses ja sekunditega saab Tartu tänavast pank ja sellest omakorda Venemaa ja järsku Šveits. Maria Fausti loodud muusika lisab kõigele sidusust ning võimendab laval toimunut ning ka muusikud ise oma liikumisega on osa mängust.

Kas minna siis vaatama?

Kindlasti on tegu suurepärase teosega, pole kahtlustki. Mina aga tundsin end lavastuse lõpus veidi tühjalt, segaduses või isegi häiritult. Mitte seetõttu, et lugu oleks olnud muserdav, vaid pigem just overstimulation’i pärast: laval toimus korraga nii palju asju, et lõpuks oli mul tunne, nagu oleksin poolest asjast ilma jäänud. Rahakotti saaks aga korralikult turskemana hoida – mitte, et lavastus seda raha väärt ei oleks –, kui ära oodata samanimeline seriaal, millel on Pihla sõnul rohkem potentsiaali lugu veelgi autentsemalt jutustada. Plussid ja miinused kaalutud, julgen panustada, et kui Sulle meeldisid seriaalid „Adolescence“ ja „Pank“ või film „Kalev“ või kui nii-öelda traditsiooniline teater kipub olema liiga igav, siis naudid väga seda lavastust.

Suutsime püüda ka kommentaari Mehis Pihlalt, „Rahamaa“ näitekirjanikult:

Laupäeval, 20.09 „Ringvaates“ rääkisite, et käigus on uue seriaali loome „Rahamaa“ ainetel. Kuidas erineb uus teleseriaal 2018. aastal loodud sarjast „Pank“, mis jutustab sisuliselt sama lugu?

Jah, töö sarja valmimise nimel käib. Ma ei mäleta, et sarjas „Pank“ oleks räägitud näiteks rahapesust, vene oligarhidest või globaalsest korruptsioonist, aga ei tahaks sellele sarjale ka vastanduma hakata. Vaatame samale perioodile otsa erineva nurga alt ja mõnes mõttes teineteist täiustavalt. Meie ambitsioon sarja tehes on väga sarnane lavastusele: tuua külm ja kaugena mõjuv pangandusmaailm isiklikule tasandile, muuta vaataja jaoks arusaadavaks ja kaasaelatavaks. Selle kaudu jutustada aga seda lugu, et kes me eestlastena oleme, kuhu läheme ja kuidas paigutume Skandinaavia ja Venemaa vahele.

Heli Valgeväli 142.c