Gregor Aibast 144.a
Jõule peetakse sageli universaalseks pühaks, mis ühendab maid ja rahvaid, aga tegelikult on asjalood hoopis kirjumad. Samal ajal, kui meil Eestis lendab jõuluvana maagilise saani ja Rudolfiga üle ehitud kuuskede ja jõuluturu, ei jõua ta mõnda riiki üldse. Väljaspool Euroopat on jõulud sageli pigem popkultuuri kui religiooni nähtus. Vaatamegi siis, millised on jõulutraditsioonid mujal maailmas.
Jaapanis on jõululaupäeva kõige populaarsem roog KFC praekana: traditsioon, mis algas 1970. aastatel osava reklaamikampaania tulemusel. Kuna kristlasi on Jaapanis vähe, muutus püha kiiresti kommertslikuks ja romantiliseks sündmuseks, mille keskmes on kingitused, tuled ja paaride kohtingud. Lõuna-Korea on see-eest on Ida-Aasia ainus riik, kus jõulud on riigipüha. Pärast Korea sõda tõid USA sõdurid ja misjonärid piirkonda tugeva kristliku mõju, mis muutis jõulud tänapäeval üheks suurimaks tähtpäevaks. Souli, Lõuna-Korea pealinna hiiglaslikud valgusfestivalid on pigem mälestus ameerikaliku kultuuri mõjust kui religioosse pühaduse ilming.
Ka Ladina-Ameerikas on jõulud värvikad: Mehhikos korraldatakse üheksapäevaseid posadase protsessioone, mis taaslavastavad Maarja ja Joosepi teekonda. Traditsioon elas üle nii koloniaalajastu kui ka perioodid, mil liberaalsed valitsused üritasid katoliiklikku kombetalitust piirata. Jõuludest sai rahvusliku identiteedi tugipunkt, mida poliitika ei suutnud murda. Veelgi erilisem on Venezuela pealinna Caracase komme. Jõuluhommikul suletakse tänavad, et inimesed saaksid rulluiskudel kirikusse sõita. Pärimuse juured ulatuvad aega, mil linnas oli vähe autosid ja odavad rulluisud olid populaarne liikumisvahend.
Mitmes riigis on jõulude tähistamine läbi teinud dramaatilisi muutusi just poliitilistel põhjustel. Klassikaline näide on Venemaa: kui tsaariajal oli jõulupüha üks olulisemaid, siis Nõukogude Liidu sünd tõi kaasa jõulude ametliku keelustamise. Bolševikud pidasid religiooni ideoloogiliseks ohuks ning asendasid jõulupühad ilmaliku uusaastapühaga, mille sümboliks sai jõulupuu asemel uusaastapuu ja kingitusi jagas näärivana. Alles pärast NSVL-i lagunemist taastati jõulud kirikliku tähtpäevana. Sarnase loo elas läbi Kuuba, kus Fidel Castro peatas jõulud 1969. aastal, et suhkruroo koristus ei katkeks ja religioosne mõju väheneks. Alles 1997. aastal paavst Johannes Paulus II visiidi eel taastati püha – sel korral diplomaatilise liikumisena, mis pidi parandama suhteid Rooma ja lääneriikidega.
Hiina suhtumine jõuludesse on keerulisem. Ametlikult ei ole jõulud riigipüha ning paljud koolid ja avalikud asutused on piiratud lääneliku mõjuga pidustuste korraldamisel. Samas on linnakeskused täis jõulutulesid ja jõulukampaaniaid, sest majanduslik kasu kaalub ideoloogilise umbusu sageli üle. Jõulud Hiinas on korraga keelatud moehullus ja turunduse kuldaeg.
Mitmes piirkonnas on jõulud endiselt tundlik teema. Saudi Araabias oli avalik jõulude tähistamine veel hiljuti sisuliselt keelatud, kuid kroonprints Mohammed bin Salmani reformid on avanud tee leebematele tavadele. Jõulude lubamine on osa suuremast strateegiast muuta riik modernsemaks ja meelitada ligi turiste. Põhja-Koreas on jõulud rangelt keelatud ning kristlus sügavalt represseeritud. Pühade asemel tähistatakse režiimijuhte, kelle sünnipäevad asendavad läänepärast pühadekultuuri. Afganistanis, eriti pärast Talibani võimu naasmist 2021. aastal, ei ole jõulude tähistamine avalikult lubatud. Ka Iraan lubab jõule ainult väikestele kristlikele kogukondadele, kuigi kauplustes näeb siiski jõuludekoratsioone – märk linnaelanike kasvavast avatusest ja globaalsest kultuurivahetusest.
Maailmal on kontrastlik jõulukommete ampluaa. Mõnes riigis süüakse KFC kana, mõnes sõidetakse rulluiskudel kirikusse, mõnes on jõulud poliitilise surve tõttu vaikusesse surutud. Jõulud on palju enamat, kui pühad: need on peegel, mis näitab riikide ajalugu, väärtusi ja võimuambitsioone. Nii ongi kujunenud ühest kristlikust pühast ülemaailmne nähtus, mis näitab, kuidas üks traditsioon võib muutuda ja kuidas poliitika suudab kombestikku muuta.