Aaron Rändla 141.a
Meil kõigil on aeg tõele näkku vaadata. Interneti popkultuuril ja sotsiaalmeedial on praeguses ühiskonnas, eelkõige noorte seas, äärmiselt tähtis roll, ükskõik kui palju sellest distantseerida üritatakse. Seetõttu pean vajalikuks tekkinud uudsete mõistete käsitlemist. Üks neist on ingliskeelne termin brainrot, mida võib eesti keelde tõlkida kui ajumäda. See tähendab sellist internetiavarustest leitavat sisu, millel puudub igasugune kunstiline või õpetlik väärtus, ning mis kipub ohvri peas kummitama, tekitades süvenevat „roiskumist“. Üldiselt nähakse ajumädas märki noorte vaimsest allakäigust ja kuigi ei saa salata, et sellel on palju negatiivseid külgi, pole miski üdini halb. Minu arvates peaksime üle vaatama oma seisukoha selle internetifenomeni suhtes ning uurima, kuidas saaks seda kooliga seoses enda kasuks tööle panna.
Ajumädaga seotud viiteid saab kasutada tähelepanu püüdmiseks. 21. sajandi kooliõpilaste seas on suur ja üha süvenev probleem suutmatus keskenduda. Kiire infotulv tekitab noortes vajaduse saada kogu aeg palju infot väga kiiresti. Selle tulemusena on huvi tekkimine tunniteemade vastu raskendatud, kui on vaja 45 minutit ühe koha peal istuda ja õpetajat kuulata. Nii võib juhtuda isegi õpilastega, kes on algselt motiveeritud infot vastu võtma, sest klassikalise koolitunni õppetempo on üldisest elutempost niivõrd erinev. Sellise vahe tekitamise üks peamisi süüdlaseid on kahtlemata sotsiaalmeedia, eriti just ajumäda sisaldavad postitused, kuna need on tavaliselt lühiformaadilised ehk kiire tempoga. Sellise probleemi lahenduseks ei ole kindlasti selle eiramine. Õpilaste õpimotivatsiooni taastamisele võiks ehk kaasa aidata hoopis see, kui õpetajad võtaksid mingil määral ajumäda omaks. Ma olen isiklikult tähele pannud, et kui õpetaja mainib tahtmatult midagi ajumädaga seonduvat, näiteks numbrit 67 või sõna massiivne, koondub kõigi tähelepanu kohe talle, isegi kui mõtted on kuskil mujal. Kirjeldatud viited tekitavad noortes aistinguid, mis seonduvad varasema rahuloluga ja seega tekitavad positiivseid emotsioone. Sellised tundmused panevad inimesi uue sarnase kogemuse lootuses mainijat kuulama. Võib-olla saaksid õpetajad ajumäda tundmisest isegi kasu, kui nad rakendaksid tundides internetist pärit fraase minimeeritud kogustes, et takistada nutisõltlastest õpilaste tähelepanu hajumist.
Samas võib ajumäda mainimine tunni korda hoopiski rikkuda. Üks sotsiaalmeedia laialdase leviku varjukülgedest on tähelepanu püüdmise kasvav vajadus. Kuna kõikide suhtlusplatvormide üheks sõltuvust tekitavaks omaduseks on pidev meeldimiste ja jälgijate arvu kasvatamise vajadus, teevad nende platvormide kasutajad internetis tähelepanu saamiseks üha ekstreemsemaid ja veidramaid asju, et kasvavas infotulvas silma paista. See, kombineeritud üleüldise ja populaarsust koguva arusaamaga, et vali=naljakas, on toonud kaasa ühe kahetsusväärse trendi tekke. Instagrami ja TikToki platvormidel on levima hakanud videod, kus mingi ajumädaga seotud termini mainimine tunnis toob kaasa õpilaste tugeva reaktsiooni ja kaose puhkemise. See, kas need on lavastatud või mitte ei oma tähtsust, kuna nähakse, et sellega kaasnevad vaatamised ja järelikult peab selline asi hea olema. Just see põhjustabki asjaolu, et ajumäda mainimisel lähevad õpilased nii-öelda hulluks ja hakkavad kätega vehkima või mingil muul moel esinema. Kuna üks ajumäda omadustest on peas pidevalt ringi keerlemine, kaasneb igas kontekstis selle mainimisega oht käivitada selliseid „tahtmatuid“ reflekse. Kui see juhtub, on igal juhul tegemist kõrvalekaldega ja tunni rahu rikkumisega, mis pigem hajutab tähelepanu, kui koondab seda. Ajumäda kasutamisel tuleks olla alati ettevaatlik ja piirduda kaudsete vihjetega, kui just sooviks pole koolitunnis anarhia tekitamine.
Aeg-ajalt ajumäda mainimine võib muuta õppeprotsessi lõbusamaks. Arvamus, et kool on laste lõbu rikkumiseks disainitud vangla, ei ole kindlasti uudne. On aga tõsi, et internetis levivad selle arvamuse pooldajate postitused, mis propageerivad sellist suhtumist ning suurendavad selle levikut. Samas polegi kooli mõte lõbus olla. Kooli eesmärk on hoopiski ettevalmistus eluks eneseks ehk ka kohustus olla tõsine, mis võib kaasa tuua mingil määral stressi tekkimise. Seega aitab kool ise koolivastaste mõtete levimisele kaasa. Selleks, et kool lõplikult õpilaste jaoks vastumeelseks ei muutuks, peab ta pakkuma ka vahetevahel lõbusat vaheldust. Selle saavutamise üheks variandiks on kasutada õpetliku sisuga internetipostitusi. Need võiks sisaldada naljakat mõttetust, nagu näiteks ajumäda, aga õpetlik sisu peaks siiski olema ülekaalus. Selle kasu näitab veelgi see, et naljakate postituste näitamine koolitunnis toob peaaegu alati kaasa rõõmsameelse sosistamise või naerukihina, mis näitab koolitunni pinge langust. Ajumäda või muude popkultuuri viidete integreerimine õppetöösse võib õõnestada kooli kui igava koha stereotüüpi.
Ajumäda toidab ühte ühiskonna kõige ohtlikumatest probleemidest – dopamiinisõltuvust. Ühiskonnast võib leida rohkelt näiteid telefonivastasest propagandast. Ei saa öelda, et sellel poleks tõsi taga. Päevast päeva ekraanide jälgimisega kaasnevad tagajärjed, eriti kui vaadata sisu, mis kiiresti väga palju infot annab. Tagajärjena vabaneb tohututes kogustes õppimist soodustavat ning rahulolutunnet põhjustavat dopamiini. See tekitab küll sisu tarbimise hetkel rahulolutunde, aga kui enam ekraani taga ei istuta, tekib vajadus seda head tunnet uuesti kogeda – tekkinud on sõltuvus. See sõltuvus on paljude internetiga seotud probleemide ajendiks. Just see põhjustab rahutust ja probleeme tunnis keskendumisega. Ajumäda on dopamiinisõltuvuse tekitaja musternäiteks oma lühiformaadilise sisu ja üleüldise mõttetusega. Seega peaksime ühiskonnana ikkagi liikuma ajumäda väljajuurimise poole. Kindlasti ei tohi ennast pikaks ajaks ekraanide lõksu jätta. Kõige efektiivsem sõltuvuse tekitamise meetod on tundide kaupa internetis mõttetult aja veetmine (inglise keeles tuntud kui doomscrolling), mis on kahjuks laialt levinud. See probleem on aga liiga sügav, et seda järsu ekraaniaja vähendamisega lahendada. Selle asemel tuleb dopamiinidoose järk-järgult vähendada, milleks sobib hästi näiteks ajumäda integreerimine õppetöösse, kuna see jagab ligipääsu ekraanidele paremini kogu päeva peale ära ja vähendab seega tahet ekraani kasutada, mis lõpuks loodetavasti võib viia sõltuvuse kadumiseni.
Vanemal generatsioonil on raske mõista selliste meetmete vajalikkust. Selleks, et kirjeldatud võimalusi tõepoolest ka rakendataks, tuleb panna õpetajate enamus mõistma nende kasulikkust. Tõsiasi on aga see, et keskmine õpetaja on peaaegu pensionär. Inimese vananedes suureneb tahes-tahtmata tema konservatiivsus ja väheneb vastuvõtlikkus igat sorti muutustele. See on loogiline, sest ühiskonnale on iseloomulik üha kiirenev progress, mis tähendab seda, et kui inimene elab nii kaua kui praegustes meditsiinilistes tingimustes võimalik, on tema vanurieas maailm nooruspõlvega võrreldes niivõrd teistsugune, et ta ei saagi sellest enam aru ega võta seetõttu muutusi omaks. Mittemõistmisele aitab kaasa ka vananemisega kaasnev ajurakkude kahjustumine. See aga tähendab, et isegi bioloogilisest vaatepunktist on õpetajale väga raske selgeks teha, miks ta peab iga kord kätega mingit ajuvaba liigutust tegema, kui mainitakse kuut ja seitset. Samuti on internetikaugetel inimestel keeruline mõista antud artikli argumentatsiooni, kui ise ülal kirjeldatud internetinähtustega kokku ei puututa. Seega on probleemi sügavamaks põhjuseks ikkagi meie vananev ühiskond ning õpetajate puudus. Kuna inimest ei saa millekski kohustada, on meetmete rakendumine ebatõenäoline, eriti kuna tõestus katse-eksituse meetodi kaudu tooks vähe tulemusi, sest meetmete mõjumine võtaks probleemi suuruse tõttu palju aega ja samuti poleks muutused ilmselt nii märgilised. Parimaks lahenduseks on paluda inimestel lihtsalt antud teema üle vaadata ja selle põhjal kaalutletud otsus teha.