Olen siin koolis õppinud juba kümme aastat. Tallinna Reaalkool on mänginud võrdlemisi suurt rolli minu isiku kujundamises. Ma ei ole mingi eriline wunderkind: ei ole olümpiaadiboss ega tippsportlane. Olen Reaali kogenud nii-öelda lihtsa inimese perspektiivist. Gümnaasiumi esimene aasta on avanud minu jaoks uue maailma ning hakkab tekkima tunne, et olen üks täisväärtuslik reaalikas. Nüüdseks on mul läbitud umbes 83% täiest Reaali kogemusest ning eelmise etapi lõpetasin päris edukalt. Luban endale seega natukene targutada. Iga inimene on ikkagi erinev – minu isiklikke arvamusi võtta nii, nagu endale sobib.
- Reaalkool on süsteem
Meie kooli teevad eriliseks kõik pädevad suurepärased pikaaegse kogemusega õpetajad. Kõik õpetajad on omamoodi kaua valminud kaunikesed. Igal õpetajal on välja kujunenud oma süsteem – julgen väita, et ükski õpetaja ei ole meil päris sama. Puhtalt enda elu lihtsustamise eesmärgil soovitan mõelda ja püüda aru saada, kuidas üks õpetaja töötab. Millised on antud õpetaja fookuspunktid, mida ta sinust ootab, kust leiab kõige olulisema materjali ja nii edasi. Alati ei ole võimalik kõike sajaprotsendiliselt endale selgeks teha. Õpetajate niššide selgeks tegemine on juba pool võitu.
- Õhus on tunda pidevat konkurentsi
Reaali võistluslik õhkkond võib avalduda mitmel viisil: sellest ei pruugi alati aru saada, teinekord on see väga selge. Muidugi sõltub see sellest, kui palju ennast tegelikult konkurents teistega huvitab, kuid kerge võistlustunne on alati tajutav: kasvõi kontrolltöö tulemuste võrdlemine klassikaaslastega. Reaalis on nii palju suurepäraseid, superintelligentseid, hüpersportlikke imeinimesi, kes kõik on kokku tulnud ühte ja samasse kooli – võiks väita, et tegu on omamoodi eliitseltskonnaga. Ühel hetkel võib see hakata üle pea käima. Soovitan aja maha võtta ja korra mõelda, kellega sa tegelikult võistled. Kas üldse võistled? Kui võistled, siis miks? Kõigiga kõiges mõõtu võtta ei pruugi olla jõukohane ega jätkusuutlik. Leia oma fookusalad või lülita end välja sellest õhkkonnast ja mõtteviisist. Parim variant on sageli võistlus iseendaga.
- Tunnis kuulamine on pool võitu
Kohe kindlasti ei hakka ma nüüd luiskama, et oleksin igas tunnis täielikult locked in, kuid olen õppinud tunnetama, millal see päriselt vajalik on. Vahel läheb kindlasti käest ära ja leiad end mõnes reaalaine tunnis semuga vene keele dialoogi õppimas, kuid eesmärk võiks olla ikkagi tunnis maksimaalselt kaasa töötamine – see vähendab lõpuks ajahulka, mida veedaksid lisaks koolitundidele oma vabast ajast arvestuseks õppides näiteks une või mõne muu meeldiva tegevuse arvelt.
- Õpi protsessi nautima ja raskeid asju tegema
Õppimine ei ole alati lõbus. Mõni väidaks isegi, et lõbus ja õppimine ei saa olla ühes lauses koos. Küll aga tuleb kõigil ette olukordi, kus õppimata ei saa. Raskete asjade tegemine ja enesedistsipliin on eluks vajalikud – mida varem need oskused omandad, seda parem.
- Õpi ennast tundma
Ma ei räägi nüüd tšakrate avamisest, vaid lihtsatest asjadest nagu minimaalsed unetunnid, millega suudad funktsioneerida, kuidas, millal ja kus kõige paremini töötad, milline on su tugivõrgustik ning kuidas suudad end kooli ja muu maailma tohuvabohust välja lülitada. Näiteks, kas on mõtet veel pingutada kell üks öösel ja edasi rügada – mõni talletab infot ka siis – kuid sageli ei ole see enam eriti efektiivne ning mõni lisa unetund tagab järgmisel päeval parema tulemuse.
- Reaali vaim aitab edasi
Põhikoolis tegime alati sõbrannadega nalja ja „palvetasime“ Reaali Vaimu poole enne mõnda raskemat kontrolltööd. Ma ei pea siin päris seda silmis. Reaalis on motiveeriv õhkkond alati meie ümber: kõik püüdlevad pidevalt, isegi kui seda välja ei näita. Mõnikord läheb küll meelest, et ennast peab enda jaoks arendama, kuid ka ümbruskond ei lase unustada, et keegi teeb alati rohkem või pürgib kõrgemale.
- Gümnaasiumis avaldub täiesti uus maailm
See on nüüd pigem meie armsaile põhikooliõpilastele. Kui mõtled praegu, kas jätkata kooliteed Tallinna Reaalkoolis, siis see on seda väärt. Ma ei hakka kõike ka nüüd spoil’ima, tulge vaadake ise üle. ;)
- Eesmärgid
Erika Vatseli õpilased on juba professionaalid, kuid soovitan eesmärkide püstitamist ka kõigile teistele. Eesmärke on igasuguseid: pikaajalisi, lühiajalisi, realistlikke, ebarealistlikke. Siin tuleb kasuks enda tundmine: millised eesmärgid just sind päriselt motiveerivad? Kas see, et teed järgmise mata töö viiele, või tead juba, kes sinust kunagi saab ning töötad selle nimel. Mõni lihtne lühiajaline eesmärk võib mõnikord anda selle viimase jõuraasu, et midagi lõpuni viia või hoopis alustada.
- Ajaplaneerimine
Ma arvan, et oma aja planeerimise vajalikkus ei ole kellelegi võõras. Aega saab samuti planeerida erinevalt: mõnele sobib, kui terve päev on minutilise täpsusega paika pandud, kuid see ei ole alati vajalik. Mõnikord aitab juba sellest, kui vaatad nädala alguses oma eKoolile ja kalendrile otsa ning mõtled korra, millal midagi ette teha ja millal puhata.
- Põhikoolile midagi
Gümnaasiumis tehakse suurele enamikule materjalile kas uus ring peale või hakatakse eelnevate teadmiste põhjal uusi omandama. Tasub endale põhilised asjad kindlasti selgeks teha. Olen näinud, kuidas keemias on kergelt võimatu aru saada gümnaasiumi materjalist kui põhikooli oma selge ei ole. Isiklikust kogemusest võib olla hirmutav hakata vene keeles kirjandeid kirjutama, kui isegi numbreid ei tea.
Eleen Alamäe 142.a