Vesta peakoka ja juhataja lugu oma restorani avamisest
Suve algul hakkas Koplis vaikselt tegutsema Vesta – nõukaajal kurikuulus lokaal, kuid veel suve algul laguneva katuse ja räsitud väljanägemisega maja. Nüüdseks on peakokk Karl ja juhataja Jan maja ning aia korda teinud ning sügisel avas restoran taas uksed.
Kust saite idee restorani avamiseks?
Jan: Pakkusin Karlile välja idee avada nuudlibaar, aga ta polnud nõus. Vesta oli ainuke idee, mida ta oli nõus tegema. Aga nüüd, pool aastat hiljem, sai nuudlibaari nimi kinnitatud ja ka see siiski tuleb.
Mis nuudlibaari nimi on?
Jan: See on üllatus.
Kust tuli inspiratsioon Vesta jaoks?
Jan: Ainult Karlilt.
Karl: Ma vaatasin üks päev Instagrami ja mõtlesin: „Oh kui äge, teeks samamoodi!“
Milline on restorani imago? Kui inimesed mõtlevad Vesta peale, siis mis neile pähe tuleb?
Jan: Karli sõnad on sellised, et ta tahab teha asju, mida ta ise sööks.
Karl: Koht, kus ei pea muretsema, et kuidas ma ennast riidesse panen või kuidas ma käituma pean. Minnakse Vestasse ja seal on äge. Vahet pole, kas ollakse külaline, kes tuleb sööma, või töötaja, kes tuleb tööle. Ei pea rohkem mõtlema. Oleks tore, kui inimesed tunneksid ennast mugavalt ning see oleks loomulik osa päeva veetmisest. Tallinnas võiks olla rohkem selliseid restorane, kuhu saad lihtsalt hängima minna.
Kas soovitaksite nooremale põlvkonnale avada oma restorani?
Jan: Alati.
Karl: Nulli euroga kindlasti ei saa. Aga soovitan. Mida rohkem ise teed, seda parem on. Kui sa ei võta endale investoreid, kes ütlevad sulle, mida tegema pead, siis peab ise palju rohkem vaeva nägema. Aga tulemus on parem ja saad restorani teha palju vabamalt. Ei pea kellelegi õigustama oma valikuid, näiteks menüü koostamisel. Inimesed on tüdinenud sellest, et paned pool miljonit alla, suure nime külge ja teed väga peene restorani. Inimesi väga ei huvita enam. Vestaga alustasimegi nii, et 10 000 euro eest saime köögividinat, toole, laudu ning alustasime juba suvel.
Mis on tulevikuplaanid Vestas?
Jan: Ma mõtlen korraks selle peale.
Karl: Vesta on kogu aeg work in progress. Plaane on kümme korda rohkem, kui tehtud saaks ja aina tekib juurde. Ühe näitena võin välja tuua plaani ehitada platvorm noortele kokkadele, et nad saaksid teha enda sööke. Otseselt midagi kaotada pole kellelgi, kui peaks halvasti minema, aga võita on ülipalju. See läheb tagasi selle juurde, et kui meil pole ühtegi investorit, kes ütleks meile, mida tegema peame, siis saame anda noortele võimaluse oma pop-up’iks. Nemad saavad sellest nii palju rohkem kui lihtsalt raha.
Jan: Vesta on tulevikus see koht, kus tahaks igal teisel päeval üle tee naabreid näha.
Mis olid kõige suuremad raskused restorani avamise juures?
Jan: Laisk Karl ja kanalisatsiooni puudumine.
Mis on restoranipidamise rõõmud?
Jan: Täna esimest korda mõtlesin selle peale, et kõik need inimesed siin on ainuke põhjus, miks see asi toimib.
Mida oleks võinud teisiti teha?
Jan: Mitte midagi. Null. Lihtsalt midagi pole muuta. Vesta on täna täpselt selline nagu ta on. Eeldan, et väga lihtne on suure rahaga mingi koht valmis teha, mitte et ma oleks kunagi proovinud. Aga see valu, mis sinna sisse läheb, on pärast kõigile palju rohkem näha, ja see tuhin, et sa lihtsalt teed selle asja valmis.
Karl: Väga lihtne vastus – mul pole juhiluba. Kõik asjad oleks olnud nii palju lihtsamad, kui ma oleks need ära teinud. Aga suures plaanis ei – kõik vead, mis me tegime, olid head ja oleme neist õppinud. Mingi hetk pead joone alla tõmbama ja mõistma, et keegi teine on parem. Näiteks meil Vestas mingid asjad, mida me ise ehitasime, oleks võinud lasta kellelgi teisel ehitada. Oleks tulnud poole odavam ja vähem aega võtnud. Peab olema humble. Tehke juhiluba ära ja teadke, kus on teie koht! Hinnake oma oskusi ja kui hetkel ei oskagi, siis võib alati küsida abi.
Robin Veskioja 140.c