Vana riigi mäslev hing

Kuidas klapivad aastatuhandete jooksul kujunenud tõekspidamised riigist, võimust ja sotsiaalsest korrast taolise läbinisti moodsa olukorraga ning mida tähendab see, kui neid eeldusi kandev ühiskond on võimetu adapteeruma?

Venemaa on tormise ajaloo ja pisut segase päritoluga suurriik, mida iseloomustavad muuseas suured kirjanikud, opressiivsed juhid ning pidev eneseotsimine Euroopa ja Aasia kultuuriruumide kohtumispunktis. Ligi sajandi eest tabasid Venemaad peaaegu üheaegselt sõda, revolutsioon, taaskord sõda ja rida vägisi korraldatud reforme, mis tõid tavainimese ellu põhjalikke ümberkorraldusi. Kõik need tegurid jätsid riigi rahvastikku sügava jälje – kahekümnenda sajandi esimese poole pärandi, mis teatavasti lainetena tänaseni demograafide kirjutuslaual ilmneb. Toosama sajandi lõpus kukkus kokku poliitmajanduslik hiid Nõukogude Liit.

21. sajandi lävel seistes oli Venemaa kummalises olukorras: mitmed kasud, mille oli toonud kunagine rahvastikubuum, olid justkui poliitturbulentsis lahustunud. Lääne-Euroopa riigid olid Külma sõja ajal koostöö, immigratsiooni ja USA rahastuse kaudu loonud (vähemalt näiliselt) stabiilsed heaoluühiskonnad. Oht lääneliku ideoloogia kiireks levikuks oli suur, paljudele paistis sealne edu ilmne „tõestus näite kaudu“. Venemaa suureks geopoliitiliseks sihiks pidi saama selle piiramine. Majandusreformid, paktid, gaasitorud ja niklikaevandused viisid majanduse ja poliitilise mõjuvõimu tõusuni, millele lisandus ka ebakindel sõprussuhe teise kerkiva läänevastase jõu Hiinaga. Kõige selle taustal muutus rahvastiku seisukord aina valusamaks ja kasvas demograafilise kriisi hiiliv oht.

Kindlasti ei ole Venemaa valitsusele märkamata jäänud tõsiasi, et alates 1990. aastast on riigi rahvastiku suremus oluliselt ületanud sündimust – fenomen, mis kannab tabavat nime „Russian Cross“. Uurides sündimust naise kohta, hõivab Venemaa 171. kohta, arvväärtuseks 1,5. Kõrge suremus on eriti silmapaistev tööealiste meeste seas, kes surevad valdavalt ennetatavate põhjuste tõttu. Venemaa poliitiline ja majanduslik seis ei soosi piisaval hulgal immigratsiooni, et rahvastikuprobleemide süvenemist peatada. Terve rida eksistentsiaalseid muresid, mille lahendamine on jäänud glamuursete poliitiliste vastasseisude maailmas tagaplaanile.

Tegelikult ei ole Venemaa olukord ainulaadne. Taolist rahvastiku vananemist on kogemas pea iga arenenud riik. Mõnes neist ei kujuta see suurt komistuskivi: läänemaailma rahvaarv rikastub immigrantide arvelt, Jaapan ja Hiina on otsustanud panustada kõrgtehnoloogilistesse lahendustesse. Kummaline tõdemus on ka see, et on kahtlemata olemas hulk riike, millel ei ole ühel või teisel põhjusel rahvastiku vananemisest palju kaotada: siia hulka kuulub ka Eesti. Võib öelda, et neis ühiskondades on olemas võimalus justkui „elegantseks hääbumiseks“ – ühiskonnas ei ole juurdnud sellised ideaalid, mis vajavad ilmtingimata täitumiseks jätkusuutlikku demograafiat: sõjaline, diplomaatiline või kultuuriline mõjuvõim ümbritseva ruumi üle.

Venemaale ei sobi status quo. Mitmel tasandil ühiskonnas settinud tõekspidamised riigist ja selle jõust tähendavad, et Venemaal puudub võimalus rahulikuks vanaduspõlveks. Samas on valus ajalugu ja ebaõnnestunud katsed stabiilsust luua muutnud mitmed teised võimalused mõjuvõimu säilitamiseks võimatuks. Iga päevaga, mis möödub muutuseta, jääb Venemaa nõrgemaks. Loogiline tuletus: status quo peab muutuma. Kaos on võimalus kaalukausside kõigutamiseks – risk võimutasakaalu vales suunas nihutada on tähtsusetu, kui mitte millegi tegemine tähendab kindlat kaotust. Kaotada on vaid nii palju, kui aeg ise järgnevate aastakümnete jooksul ära võtaks: aga nii mõndagi on võita. Usun, et sellisest vaatenurgast on pisut lihtsam mõista Venemaa viimase aja näiliselt lootusetuid geopoliitilisi käike.