Uusaastalubadused

Johanna Longmore 144.c

Jällegi on jõudnud kätte uus aasta. Ja mis oleks parem viis selle alustamiseks, kui hakata täitma enda seatud miljonit uusaastalubadust? Kas inimesed, kaasa arvatud meie armsad reaalikad, peavad neist lubadustest tegelikult kinni? 

Algav aasta toob igaühele midagi huvitavat ja uut juurde. Selle alustamine näeb enamike inimeste jaoks sarnane välja: hakatakse õppima uut keelt, alustatakse uue treeningkavaga, võetakse eesmärgiks vähem telefonis aega veeta, hakatakse tervislikult toituma või muud sarnast. Otsusta ise, milline neist käib sinu kohta või äkki oledki kombinatsioon kõikidest?

Kuid kas tõesti viiakse see uus mõtteviis ka ellu? Enamik inimesi lubab endale algava aastaga liiga palju ja tõstab ootused liiga kõrgeks. Näiteks hakatakse jõusaalis käima seitse korda nädalas või süüakse ainult tervislikku toitu, lubamata endale puhkust või mingisugustki vaheldust. Seatakse liiga ranged piirangud, mis pikemas perspektiivis teevad rohkem kahju kui kasu. Kui ootused on liiga kõrged ja muutused liiga äkilised, väsime me lõpuks ära nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Selle tulemusena hakkab meie keha märku andma, et talle on peale pandud liiga raske koorem. Lõbus ja nauditav uus algus muutub hoopis tüütuks kohustuseks. Tõepoolest, esimesed paar kuud võivad küll õnnestuda, kuid pärast seda on jõusaalis inimesi vähe ning magusariiulid poodides tühjaks ostetud.

Mida päriselt ette võtta, et uusaastalubadused täituksid? Selle asemel, et kiirustada ja kohe suure pauguga alustada, soovitaksin läheneda asjale väikeste sammudega. Näiteks seada esialgu eesmärgiks käia jõusaalis kaks või kolm korda nädalas, mitte seitse, ning kui see on rutiiniks kujunenud, alles siis vaadata, kas on soovi treeningkordi juurde lisada. Või kui tahad algaval aastal rohkem õppimisele keskenduda ja lisamaterjale uurida, proovi viie tunni õppimise asemel teha kolm tundi kasulikku õppimist. Pikale veninud ja ebaefektiivne õppimine väsitab aju rohkem ja rahutus tekib kergemini. Väga oluline on ka korralik puhkus: võta aega enda jaoks ning lase ajul ja kehal enne uut pingutust taastuda. Need soovitused aitavad motiveerituna püsida ja mõista, et kõike on võimalik saavutada, kui alustada rahulikult ja väikeste sammudega. Rahulik tempo ja pauside võtmine on küll olulised, kuid selle kõige jätkamiseks peab olema järjepidavust ja distsipliini, et osata endale piire seada. Kui soovitakse näiteks kaalu langetada või lihaseid treenida, peab päriselt trennis käima või võimaluse puudumisel leidma mõne teise alternatiivi. Sama kehtib ka kõige muu kohta: kui tahetakse õppida uut keelt, uue hobiga alustada, õppida rohkem või saavutada midagi muud, peab järjepidevalt väikeste sammudega sellele kaasa aitama.

Ajaplaneerimisel on selle juures tähtis osa. Uute tegevuste mahutamiseks oma päevakavasse peab olema tahet leida aega ja vajadusel ka teisi tegevusi vähendada või üldse ära jätta. Enamike inimeste jaoks tähendab see telefonis või arvutis oldud aja piiramist, mis on tegelikult üks suurimaid takistusi uute eesmärkide saavutamisel. Usun, et enamik inimesi on sellest teadlikud, kuid ei saa ikka dopamiinisõltuvust tekitavast oravarattast välja. Eriti kurioosseks teeb olukorra see, kui veedetakse aega telefonis, salvestades motiveerivaid videoid, selle asemel, et oma lubadusi ellu viia.

Uusaastalubadustega seonduvalt tekib mul alati üks küsimus, et miks nende tegevustega varem ei alustata? Miks lükatakse kõik uude aastasse? Nagu eesti vanasõnagi ütleb „Ära lükka tänaseid toimetusi homse varna“, ei ole vaja oodata uue aasta algust ega uut esmaspäeva. Samamoodi ei ole põhjendatud öelda pärast ebaõnnestunud hommikut: „Ah, ma alustan homme.“ See on lihtsalt tobe vabandus, millega teed tegelikult ainult iseendale kahju. Tegemistel ei ole õiget alguspunkti ning motivatsioon ei tohiks olla nagu kell, mis tiksub õige ajani. Seega alusta nüüd ja ära oota „õiget aega“, sest sellist asja tegelikult olemas ei ole!