Kooliaasta alguses alustas Reaalkoolis tööd põhikooli huvijuht Annabel Gretely Ots. Intervjuus jagas ta mõtteid töökohast, oma elust ning andis õpilastele nõuandeid.
Kuidas te ennast kirjeldaksite – milline inimene olete ja millega tegelesite enne Reaalkooli tööle asumist?
Ma mõtlesin selle peale ja arvan, et praegu kirjeldab mind hästi ütlemine: naine nagu orkester. Ma olen seotud väga mitme valdkonnaga. Hetkel olen ma üliõpilane: õpin Tallinna Tehnikaülikoolis toidutehnoloogiat ja mul algas just kolmas aasta. Olen ka YFU Eesti vabatahtlik.
Kuidas sattusite sellele töökohale?
Ma tegelikult otsisin tööd juba päris pikka aega. Tahtsin lihtsalt kooli kõrvalt natukene raha juurde teenida, et praegustel tingimustel normaalselt elada saaks. Algselt otsisin tööd kuskil teenindussektoris. Sinna on väga keeruline tööd saada ja siis sattusingi asendusõpetajate programmi. Kandideerisin ja mind võeti vastu. Järgmiseks sain ma ühte kooli matemaatikaõpetajaks. Asendasin ja aitasin üheksandikel eksamiteks valmistuda. Mind hakkas koolis olemine ja õpetamine huvitama ning ma lõpetan alles bakalaureust, seega on magister nii-öelda vabalt ees ja ma võin valida ka pedagoogika suuna. Mõtlesin, et kandideeriks siis kuhugi kooli tööle ja mulle sattuski ette, et Tallinna Reaalkooli põhikooli otsitakse poole kohaga huvijuhti. Lugesin tööülesandeid ja vaatasin, et see läheb väga hästi kokku minu varasema vabatahtliku kogemusega ning otsustasin kandideerida.
Milline õpilane olite oma kooliajal? Kas tuleb meelde ka mõni lõbus või naljakas seik?
Mina olin väga ontlik õpilane. Ütleme nii, et mulle on kogu aeg meeldinud õppida. Mul ei ole tekkinud sellega mingisugust tõrget. Ma ei olnud ka halb õpilane õpetajate jaoks. Olin pigem just see, kes ei lobisenud liiga palju ja tegi kõik asjad korralikult ära. Kõige lõbusamad seigad on seotud kas mu enda rebaste nädala või siis kooliüritustega, mis GAG-is parasjagu olid. Rebaste nädala ajast meenub hetk, kui ma laulsin ühe oma jumalaga karaoket. Laulsime „Ämmamoori maja“. See on võib-olla kõige esimene seik, mis meenub.
Mis on teie eesmärgid ja unistused huvijuhina, mida tahaksite selles koolis täide saata?
Esimese aasta eesmärk on korralikult sisse elada, et saada aimu üldse kooli traditsioonidest, dünaamikast ja inimestest. Minu põhivaldkonnaks on PEK ja JuuniorPEK. Ma tean nii palju, et PEK tahab rohkem pildis olla ja ma tahaks neid siis kindlasti sellega aidata.
Milliseid väärtusi ja põhimõtteid peate sellel töökohal kõige olulisemaks?
Ma ise jälgin sellist tsitaati, et „if you can dream it, you can do it“ ehk kui on mingisugune äge idee ja sa suudad seda vaimusilmas endale ette kujutada, siis see on juba igal juhul tehtav. Ettekujutamine on esimene samm. Loomulikult on tähtis ka põhjalikkus. Detaile ei tohi ära unustada, sest detailid on need, mis tavaliselt jama põhjustavad. Inimestega suhtlemine on ka loomulikult väga oluline: kommunikatsioon, rääkimine ja kõik see. Kui sa ei tea, siis ära hakka lihtsalt hämama, vaid ütlegi, et sa ei tea veel, aga uurid välja. Ole aus iseenda ja teiste suhtes.
Millist nõu annaksite õpilastele nende tuleviku jaoks?
Niimoodi laiemalt öeldes, isegi natuke filosoofiliselt: ärge kartke suuri muutusi. Kui teil on olemas mingisugused kindlad plaanid või suunad praegu põhikoolis või gümnaasiumis, et ma lähen kindlasti seda õppima või ma teen kindlasti seda, siis on täiesti okei ühel hetkel otsustada, et ma ikkagi ei taha seda teed minna. Räägin omast kogemusest. Olen ka ülikoolis eriala vahetanud. Võtsin selle sammu ette ja ütleks, et see oli üks kõige paremaid otsuseid, mis ma teinud olen ja kindlasti ei tohiks karta selliseid muutuseid. Kui ma erialaselt räägin, siis võib-olla selline esimene soovitus oleks, et sööge rohkem puuvilju, juurvilju, marju, jälgige oma und, kuna see aitab tegelikult ilusti päeva üle elada. Ja ärge unustage piisavalt D-vitamiini saada.