Selle aasta parim lavastus ehk arvustus etendusest „Päevaraamat“
Levinud on ütlus, et sõda muudab inimesed vägivalla teenistuses olevateks hingetuteks robotiteks. Nii kirjeldatakse muidugi neid, kes lahingutes oma riigi eest verd valavad, aga kuidas on lood nendega, kes on sõja eest sadade kilomeetrite kaugusele peitu pugenud. Kas inimene saab ise end hingetuks robotiks muuta?
„Päevaraamat“ on Vanemuise teatri lavastus, mis põhineb Agota Kristofi romaanil „Kaustik“. Teose on lavastanud Ringo Rammul. Lugu on kahest poisist, kaksikutest, kes saadetakse sõja eest maale elama. Seal peavad poisid hakkama saama väga rasketes tingimustes ja eluoludes. Oma uue eluga toime tulemiseks hakkavad noored poisid treenima end mitte midagi tundma. Nad sõimavad üksteist, et harjuda oma vanaema ja külarahva sõimuga, peksavad üksteist, et mitte enam teiste löökidest valu tunda, korrutavad oma linna jäänud armsa ema hellitusi, kuni need on kogu tähenduse kaotanud ja poisid ema enam ei igatse – kõike seda kuni nad ei tunne enam mitte kui midagi. Lavastuse lõpuks olid poisid tapnud mitu inimest, oma ema surma pealt vaadanud ja oma enda isa surma juhtinud – kõike seda täiesti tuimalt ja emotsioonitult. Ja kõigest sellest kirjutavad nad oma päevikusse, järgides põhimõtet: „Sõnad, mis tähistavad tundeid, on üldse väga ähmased, parem on neid mitte kasutada ja kirjeldada hoopiski asju, inimesi ning iseennast, see tähendab: jääda truuks faktidele.“ (Agota Kristof, „Kaustik“).
Kui lavastus lõppes, toimus tormiliseim aplaus, mida autor on kunagi näinud. Terve saal tõusis püsti ja plaksutas mitu minutit järjest, kutsudes näitlejad neli korda lavale tagasi.
Aga mis tegi nimetatud lavastuse nii heaks?
Lavastus oli emotsionaalne ja põnev, hoides publikut tooli äärel algusest lõpuni. Lugu toimus maakohas riigipiiri ääres, mainimata otseselt, mis sõjaga on tegu või kus riigis tegevus toimub. Nii ei olnud loosse segatud üleliigseid detaile ja keskenduti mitte sellele, kuidas sõda mõjutab riiki, vaid sellele, kuidas see mõjutab inimest. Nälg, vägivald, meeleheide, muust maailmast eraldatus ja laste väärkohtlemine – need on kõik teemad, mida kujutati väga otsekoheselt ja isegi võikalt läbi laste süütute silmade, muutes sellega loo äärmiselt emotsionaalseks ja kurvaks, aga ka igati närvekõditavaks. Kogu aeg toimus midagi köitvat, kordagi polnud tegevusetut või igavat hetke ja kõigi sündmuste vahel tekkisid lõpuks seosed, moodustades tervikuks selle kohutava maailma, mis on ajaloos olnud inimeste reaalsus. Selline lugu ei saa külmaks jätta mitte kedagi.
Kaksikud jutustasid lugu oma vaatevinklist öeldes iga lause kooris. Isegi poiste nimed ei selgunud – nad olidki üks inimene kahes kehas, mõeldes, tehes ja öeldes kõike koos ja korraga. Nii loodi väga unikaalsed tegelaskujud, keda näitlejad Veiko Porkanen ja Ken Rüütel suutsid imeliselt lavale tuua. Lavastuse lõpus, kus kaksikud oma isa ohverdades üle piiri põgenesid, kõlas viimane lause umbes nii: „Ja siis hakkas üks meist võõral maal edasi astuma, teine läks aga tagasi vanaema majja.“ Poisid ei teinud üksteisel mingit vahet ja nägidki end kahekesi tervikuna. Lõpp jättis õhku palju küsimusi, aga ka lootuse, et poisid saavad nüüd, olles üksteisest eraldatud, jätta selja taha kõik oma vanad läbielamised, piinad ja kombed ning muutuda taas i n i m e s t e k s.
Tuleb ka lisada, et kõige selle õuduse ja kurbuse juures ei puudunud loost huumor. Irooniat, musta huumorit ja satiiri oli palju ja see leevendas mitmeid äärmiselt masendavaid olukordi.
Isiklikult arvan, et „Päevaraamat“ on ilmselt parim etendus, mida olen kunagi vaatamas käinud. Vanemuise kodulehel on lavastuse juurde märgitud, et see ei ole sobilik alla 14-aastastele. Autor soovitab lavastust kõigile alates 16. eluaastast, sest mõni hetk lavastusest võib mõjuda liiga võikalt. Autor nendib, et etendus on kõigile kasulik silmaringi ja maailmapildi laiendamiseks. Saab nii nutta kui naerda ning kogeda üht imelise sisu ja näitlejatega lavastust.
Inger Jürgenson 144.a