Seal, kus on maasikad - õpilasmalev
Evelina Linda Roosimaa 144.a
Suvi on aeg puhkamiseks pärast pikka kooliaastat. Just see ongi mõeldud linnast välja sõitmiseks, seltsiks kümme kuni kuusteist omavanust võõrast ja kaks rühmajuhti, kellega saab teha tööd kaks- kolm nädalat omapärastes töötingimustes.
Rühmad ja rühmajuhid
Rühmad jaotuvad kaheks: linnasisesed ja -välised. Esimene on noortele, kes eelistavad teha tööd Tallinnas ning ööbida oma kodudes. Teine, nagu juba nimi ütleb, toimub linnast eemal, ööbides koos rühmaga. Need toimuvad igas Eesti otsas: Pärnust Elvani ja Saaremaalt Arukülani.
Rühmajuhte on igasuguseid. Mõni on üliõpilane, mõni töötab õpetajana või elab lausa Tallinnast kaugel. Nendest oleneb palju, mida rühmas tehakse. Siiski on enamus juhte toredad ning neile tähtsaim on noortele ägeda malevakogemuse loomine. Harva on nende motiiviks vaid palk.
Malevatraditsioonid
Kuigi iga rühm on omamoodi, leidub üritusi, mis korduvad. Näiteks malevapulmad: selleks, et leida ideaalsed pruut ja peig, panevad poisid kokku mängud tüdrukutele ja vastupidi. Neiud on pidanud luuletusi kirjutama, purjus mehe koju viima ja poiste lemmiklaule arvama. Poisid aga on pidanud kosmeetikavahendeid arvama, armastuskirja kirjutama ja tüdrukut lohutama.
Toimub ka uute malevlaste ristimine ehk õnnistamine. Iga rühm korraldab seda nii, kuidas hundid tahavad, kuid ülesanded varieeruvad laulude laulmisest künka otsa pimesi ronimiseni, lõpetades vande andmisega.
Kokkutulek
Iga malevasuve lõpuks on traditsiooniks kokkutulek, millel osalevad kõik rühmad. Ettevalmistus algab juba rühma ajal: noored mõtlevad välja endale ühtsuse jaoks kostüümid, oma rühma laulu ning loovad ka filmi. Teemaks oli sellel aastal „Malev 120“, muidugi sellepärast, et Eesti Õpilasmalev tähistas see aasta oma 60. juubelit. Traditsioonilisel kontserdil oli tänu sellele esinejaks Terminaator.
Esimesel päeva l toimus rongkäik, õhtul esitati laule. Teisel päeval olid spordivõistlused, õhtul toimus filmikonkursi finaal ning pärast seda algas kontsert. Kolmanda päevaga sai üritus läbi ning koos sellega ka malevasuvi, alles jäid ainult mälestused.
Reaalikad malevas
Artikliks on kaks imelist rebast jaganud oma kogemusi just sellest malevasuvest.
Inger, Sangla rühm: Ööbisime Puhja noortekeskuses, rühmas oli 16 malevlast. Hommikueine tegime ise, kuid lõuna- ja õhtusöögi valmistasid meile restoranid ning need olid alati maitsvad! Töö asus natuke maad Võrtsjärve poole, umbes kaheksa kilomeetri kaugusel turbarabas ja sinna sõitsime ratastega. Meie ülesanne oli turbakraave rohida. Saime peaaegu iga päev väga turbaseks ja vajusime ka põlvini sisse.
Kokkutulekul oli meie ühtsus piljardipallid, sest meie toas oli piljardilaud ja me mängisime sellega tihti. Meie laul oli huvitav segu kõrilaulust ja söögiriistadega tehtud rütmist, mis rääkis turbale ohverdamisest. Film jutustas tulevikust, kus malevlased viimaseid Nutellaburkse otsivad ja seda näidati kokkutulekul. Kõige eredamini jääb meelde öösiti sõpradega tähtede vaatamine.
Ell, Puhja 2. rühm: Töötasime turbarabas ja meie ülesanneteks olid rohimine, kändude korjamine ning aunade temperatuuride mõõtmine. Meie rühm oli väike: kümme noort.
Kokkutulekul olime vandenõuteoreetikud, kuna esimestel tööpäevadel tekkis meil nali, et äkki aunade taga ja sees on tulnukad. Kandsime fooliummütse, veidi liiga suuri pintsakuid, valgeid särke ja kukekaid pükse. Tipphetkeks oli PÕKS, mis oli Nässuma rühmaga koos spontaanselt toimunud tantsuõhtu. Tantsisime erinevaid pärimustantse ja oli äge näha, kui palju rahvast kohale ilmus. Lisaks olid ka spordimängud vägagi meeldejäävad: usun, et see ühendas meid rühmaga veelgi enam.
Miks noorele malev?
Töö on väike osa kogemusest. Malevasse satub noori igast Tallinna otsast, kellega sa linna peal ilmselt kokku ei satu. Niimoodi saab tõesti lahedate inimestega tuttavaks, kellega jääd suhtlema ka peale maleva lõppu. Lisaks saab palju lõbusat teha, mida suvel muidu üksi kodus ei teeks!
Töökogemus, uued suhted, raha, head mälestused – mida rohkem ei tahaks noor oma suve lõpuks saavutada?